Teatrimees püüdis kinni tähelennu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Fotomälestus 1980. aastate kontsertetendusest «Laulan sõbraks öö ja päeva». Praegu ütleb Väino Uibo, et on oma poja Toomasega sõbraks jäänud seniajani.

FOTO: plaatraamatust

Kes olid kohal, need mäletavad. Mäletavad heledas särgis poissi seismas valgusvihus ja laulmas heleda sopranihäälega: «Ema, vaata, minul on vari! Minul on vari! Vaata, kui pikk!»



See on umbes kolmekümne aasta tagune mälupilt Väino Uibo ja tollal ta 9-aastase poja Toomase kontsertetendusest «Laulan sõbraks öö ja päeva».

Laulva draamanäitlejana tuntud Väino Uibo oli viisistanud siis eesti luuletajate väärtloomingut – Hando Runneli, Anna Haava, Henrik Visnapuu, Joel Sanga, Mari Vallisoo ja Peep Ilmeti luulet –, samuti soome rahvaluulet. Kontsert kõlas nii Ugalas kui Eesti teistel lavadel kokku umbes seitsekümmend korda, senikaua kuni Toomase häälemurdeaeg muusikasündmusele lõpu tõi.

Sel nädalal nägi Tartus ilmavalgust mustade kaantega plaatraamat, mis kannab sedasama peakirja – «Laulan sõbraks öö ja päeva».

Raamatust leiab juba loetletud autorite luulet, hulga mustvalgeid fotosid ning palju mälestusi. Kui libistada plaat muusikamasinasse, kostab kõlareist ehe kontsert koos aplauside ning helitehniliste või kohatiste muusikalistegi ebatäpsustega. Otsekui ajastu jälg helis.

Mida aeg on muutnud

Tartus sündinud ja siin suure osa oma elust elanud Väino Uibo ütleb, et tema on nüüd «sügiseikka» jõudnud inimene, kelle jaoks parim paik elamiseks on Kuressaare linn, suvel ka üks väike kadakane maatükk mereäärses Salme külas. Ta on Saaremaal juhtinud Kuressaare linnateatrit ning tegeleb senimaani harrastusnäitlejatega.

«Kirjutan ka,» märgib Uibo. «Ja olen suur Norra fänn. Seitse korda olen käinud polaar-Norras. Karge Põhjamaa, fjordid, kalapüük!»

Tema kunagine heledahäälne poeg Toomas Uibo on nüüd 40-aastane mees, kes on õppinud ettevõtlust ja turundust ning juhib üht masinaehituse vallas inseneriteenuseid pakkuvat Tallinna ettevõtet.

Vabal ajal armastab Toomas Uibo  maailma vaadata ülevalt poolt – tema hobiks on lennundus. Võib-olla on selle taevahuvi taga aga just isa kirjutatud lugu «Võõras mees», mis jutustab Linnuteest. Kes teab?

Mis mälestusse vajunud kontsertetenduse «Laulan sõbraks öö ja päeva» plaadile panemisse puutub, siis selle kohta ütleb Väino Uibo, et nüüd on ta süda rahul. Ajastu hingus, milles see laulukava sündis, on tänasesse päeva toodud ja see on talle kõige tähtsam.

Toomas Uibo lisab, et isa rääkis plaadi väljaandmisest mitu aastat. «Kaalusime erinevaid variante, kuidas ta loomingut plaadile saada,» räägib poeg. «Oli juttu, et kõiki neid lugusid mängiksid, laulaksid ja interpreteeriksid teised artistid ... Või et ta laulaks ise need lood uuesti sisse. Aga just originaallindistustes on midagi, mida ei saa järele teha. Arvan, et jõudsime kõige parema lahenduseni.»

Toomas Uibo on praegu kolme lapse isa ning ta vanemad lapsed on Youtube’i kaasabil aimu saanud sellest, et kui nende isa oli väike poiss, siis oli ta lavatäht.

Toomas Uibo ei ole seda aega oma elus kunagi ületähtsustanud. Pigem on hakanud seda unustama, sest olulisem on ta meelest keskenduda tulevikule kui minevikule.

Must ja valge aeg

Ta meenutab aga, et kui ta mõni aeg tagasi sai kontserdist tehtud esimese CD-tooriku ja pani selle koduteel autos mängima, hakkasid pildid silme ees jooksma. «Ma tundsin vana Ugala lõhna, meenusid ülipõnevad rekvisiidilaod ning pikad sõidud teatri bussiga,» räägib ta. «Minu jaoks oli see aeg mustvalge. Kõik värvid sel ajal sarnanesid hallide toonidega. Vahest suvel maal olles tundusid vaid võililled tõeliselt kollastena.»

Toomas Uibo räägib sellestki, et kuigi ta oli ju alles laps, tajus ta, et selle kontsertetendusega tehti midagi erilist. Ta mäletab, kuidas Hando Runnel oli nende Tartu-kodu Kalevi tänava köögis sage külaline, samuti Ain Kaalep ja teised põlu all olnud intellektuaalid, ning kuidas sellest ei tohtinud väljaspool kodu rääkida.

Toomas Uibo mäletab ka seda, et kuigi ta ei teinud midagi vastumeelset, ei osanud ta siiski nautida selle kontserdiga kaasas käivat tähelepanu.

«Ma tunnen isegi praegu stressi kasvu seoses selle plaadi ilmumisega,» tunnistab ta. «Vahel kujutan ette, kuidas olen 85-aastaselt kuskil vanameeste klubiõhtul ja kuidas siis keegi küsib, kas ma olen seesama Toomas Uibo ja kas laulan ikka veel. Ma tahaksin siis öelda, et enne, kui ma selle ja selle ja selle asja elus ära tegin, siis tõesti – laulsin ka natuke.»

Küsimuse peale, kas Väino ja Toomas Uibo tõesti enam kokku saades mitte kunagi koos ei laula, vastavad mõlemad, et ei – see aeg on möödas.

«Tollal oli meil rahvale midagi öelda, aga nüüd ütlen «asju» oma lastele ning mu isa oma lastelastele,» põhjendab Toomas Uibo. «Nii on aus!»

Väino Uibo arvab, et tollal olid inimesed ühtsemad. «Meil oli õlatunne tugevam, me vaimustusime pisiasjadest, olulised olid vaimsed väärtused ning meil oli üks vaenlane – okupatsioon,» sõnab ta. «Tänapäeval – veidi liialdatult öeldes – oleme mõnikord kõik omavahel vaenlased. Vihkamist on liiga palju ja inimsuhted kulgevad mööda poliitilist rajajoont.»

Plaatraamat

Väino ja Toomas Uibo kontserdi «Laulan sõbraks öö ja päeva» plaatraamat,
koostanud Indrek Mustimets,
välja andnud Valge Heli OÜ,
kujundanud Maarja Roosi.

Tagasi üles