Toredad putukad aitasid tervikut näha

Anne Luige õuel jooksevad kolm koera, kes perenaise äraolekul pakuvad üksteisele seltsi.

FOTO: Margus Ansu

«See oli nii ilus, olla pisikene ja joosta kullerkuppude vahel, kust sa ise ei näe üle,» rääkis maaülikooli teadusprorektor Anne Luik Viljandimaal veedetud lapsepõlve meenutades. «See lapsepõlve ehedus looduse keskel ongi elus mul määrav olnud.»



Anne Luike on alati metsa poole tõmmanud, seal oli lapsena tore ja turvaline koos lemmikpõrsaga ringi joosta, ülikooli ajal teiste tudengitega kuude viisi praktikal olla ning hiljem ka niisama jalutamas-matkamas käia.

Armastus metsa ja looduse vastu viiski noore neiu pärast keskkooli bioloogiat õppima. Viimase valimises oli küll natuke süüdi ajaleht Edasi, mis kajastas tudengielu, ning bioloogidel tundus olevat kõige atraktiivsem seltsielu.

Kogemata õpetajaks

Kuigi Luik läks ülikooli õppima teoreetilist bioloogiat, on ta nüüdseks 36 aastat tudengitele putukateadust õpetanud. Sellesse ametisse sattus ta poolkogemata ja plaanimata.
Kui ta aspirantuuri lõpetas, oli põllumajandusakadeemias parajasti entomoloogia õpetajat vaja ning kuigi ta ise ennast õpetajaks ei pidanud, andis julgust anatoomia õppejõu Juhan Auli öeldu.

«Vastasin seal oma luid ja konte, ma väga täpselt ei mäleta, mida ma seal rääkisin, ja siis tema ütles: «Teate, minu arvates teie peaksite küll pedagoog olema. Ma arvan, et teist saaks hea õpetaja.» Ja mina mõtlesin, et see on ikka päris naljakas,» muigas Luik meenutades.

Esialgu vaid aastaks plaanitud tööle ta jäigi ning on siiamaani rahul. «Õpetamine on mulle meeldinud, sest õpetad küll putukateadust, aga putukas on looduses äärmiselt oluline,» rääkis Luik. «Putukateadus on olnud minu elus hästi-hästi oluline. See on pannud mind maailmast teistpidi aru saama.»

Mürgid teevad muret

Teistmoodi arusaamise tagajärjeks on see, et Luik on tulihingeline mahepõllumajanduse pooldaja. Nimelt teevad talle muret toidu kasvatamises kasutatavad mürgid – on ju ka taimekaitsevahendid oma eesmärgilt ikkagi kellegi tapmiseks mõeldud.

Ometi on kõigil ja kõigel, nii pisikestel putukatel kui umbrohul, mis põllumeestele meelehärmi teevad, oma eesmärk, ning kui nemad võrrandist eemaldada ja nende asemele panna mürgid, mille pikaajalist toimet me tegelikult ei tea, siis on sellel kindlasti ka tagajärjed.

«Ma arvan, et inimesed lihtsalt ei adu ega teadvusta endale seda ohtu,» on Luik mures.
Tema maailmavaate järgi tuleks vaadata ökosüsteemi kui tervikut, ning kui seal midagi muuta, siis tuleb väga põhjalikult uurida, millised on peale esmaste soovitud tulemuste ka hilisemad, potentsiaalselt halvad mõjud.

Luige sõnul on näiteks praeguse mesilaste massilise kadumise taga just taimekaitsevahendite kasutamine ning ilmselt pole kaua vaja oodata, et putukatel ilmnenud probleemid jõuaksid inimestele.

Nii tudengitele kui ka põllumeestele on Luik üritanud just seda terviklikkuse põhimõtet õpetada, kuid paratamatult jääb ta sageli alla kasumivajadusele.

Poeg läks teist teed

Kui Luik oma kontoriaknast välja vaatab, jääb esimesena talle silma maaülikooli spordihoone, mille üks arhitektidest on tema poeg Karli Luik.

Poeg veetis oma lapsepõlve looduses ja looduseinimestega ümbritsetult, kuid ometi otsustas keskkooli ajal, et temast peab saama loomeinimene, arhitekt.

«Ta ei ole küll otseselt looduse alal tegev, aga kui ma vaatan neid hooneid, mis nad on teinud, siis need on hästi loodusesse paigutatud, järelikult midagi on jäänud külge,» oli ema rahul ja arvas, et poeg tegi õige otsuse.

Kui Luik õhtuti koju jõuab, istub ta harva televiisori ette. Kui ei ole tahtmist või jaksu aias tegutseda, siis verandalt avaneb igatahes parem vaade kui pildikastist.

Oma kollane kodu

Paarikümne kilomeetri kaugusel Tartust asuv saja-aastane kollane taluhoone sai ostetud kümmekond aastat tagasi ning kiirelt sai sellest tõeline kodu.

Õige otsinguil tuli läbi sõita kümneid kohti Lõuna-Eestis, aga see viimane oli täpselt see, mida vaja. Küll kehvas seisus, kuid kollane ja verandaga, selline, nagu ta oma lapsepõlvest mäletab.

Keset õue sai kohe alguses kaevatud tiik, mille nüüd on endale koduks võtnud mitut liiki konnad, haruldased harivesilikudki on sinna tee leidnud.

Konni on nii kohalikke kui kaugemaid, sest nende rände ajal on Luigel ikka karbike kaasas, et maantee ületaja viia turvalisse kohta, oma tiiki. Nüüd on veesilmi juba kaks, vähehaaval hakkab ka uuemasse ja suuremasse taimi kasvama ning perenaine loodab, et sellestki saab konnadele-vesilikele kodu.

Selleks, et uus kodu veel rohkem lapsepõlve meenutaks, on Luik väiksesse tiiki istutanud konnakapsaid ja vesiroose.

Kahjuks on maapind maja juures liiga savine ning kullerkupud seal kasvada ei taha. Peenrasse on küll mõned istutatud, kuid perenaise kurvastuseks needki kiratsevad.

Maale on vaja elu

Luik ei saa aru, miks meil ei toetata maal elamist ja maaelu hoidmise asemel üritatakse seda pigem välja suretada. Näiteks on tema kolleegid Taanist rääkinud, et maal elades saab koguni maksusoodustust ning hüvitatakse sõidukulusid.

«Kahju on nendest lastest, kes kivilinnas üles kasvavad,» on Luik mures. «Selliselt lapselt ei olegi loota, et tal tekiks mingi suhe loodusega.»

CV

• Sündinud 3. märtsil 1949.

Haridus:

• TA zooloogia ja botaanika instituudis aspirantuur 1975

• Tartu Ülikooli bioloogia osakond 1972

• Viljandi C. R. Jakobsoni I keskkool 1967

Töö:

• 2008 kuni tänini EMÜ teadusprorektor

• 1992 kuni tänini EMÜ taimekaitse osakonna professor

• 1987–1992 dotsent EPA aianduse ja taimekaitse kateedris

• 1979–1987 vanemõpetaja EPA aianduse ja taimekaitse kateedris

• 1976–1979 assistent EPA aianduse ja taimekaitse kateedris

• 1975–1976 teadur TA zooloogia ja botaanika instituudis

Muu erialane tegevus:

• Kuulub EMÜ nõukogusse, on mitme ajakirja ja Mahepõllumajanduslehe toimetuse kolleegiumi liige, Mahepõllumajanduse Sihtasutuse ja EMÜ Mahekeskuse nõukogu esimees, rahvusvahelise mahepõllumajandusuuringute ühingu ISOFAR asutajaliige ning mitmete muude rahvusvaheliste seltside ja uurimisvõrgustike liige.

 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles