Nii nagu Kuubat teatakse kuulsate sigarite poolest, teatakse Piirissaart tänu meie kuulsale sibulale, mille kordumatud kasvutingimused annavad sellele väärt kraamile kõige kõrgeklassilisema maitse.
Saarel algas kibe sibulahooaeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koos Laaksaare ja Piirissaare vahet sõitva parvlaeva Koidula reisidega algab ka kuulsa sibula kasvatamise hooaeg.
Kevadel leiavad paljud saareelanikud tee tagasi koju, et künda siin esimene sügav vagu, nagu saare soine pinnas on alati võimaldanud. Kuigi Piirissaarel ei kasvatata sibulat nii palju kui hiilgeaegadel aastakümneid tagasi, ei ole õnneks veel siiski vaikselt hääbuv sibulakasvatuse traditsioon ära kadunud.
On veel kannatlikke sibulakasvatajaid, kes uhkusega teevad labidaga põlvekõrgusi vagusid ning puhastavad järjepidevalt kogu suve peenraid umbrohust, mõtlemata sellele, et leidub ka kasumlikumaid tegevusi.
Piirissaare iseäraliku maitsega sibulal ja muudel juurviljadel on meil kahjuks ka looduslikke vaenlasi. Piiri ja Tooni külas terroriseerib sibulakasvatajaid juhuslikult üle kümne aasta tagasi sisse toodud võõrliik kaerasori.
Aeg-ajalt käivad peenraid kärssadega tuhlamas ka metssead. Maiad metssead on peamine põhjus, miks saarel ei kasvatata enam kartulit. Õnneks vähemalt sibulat metssead säästavad – esialgu.
Puhtas looduskeskkonnas ning ilma igasuguste kemikaalide ja eriväetisteta kasvatatav Piirissaare sibul meelitab ligi ka kokkuostjaid kaugemalt.
Nii nagu varasematel aastatel, käis seegi aasta Peipsiveere Köögiviljaühistu juhatuse esimees Ingvar Tšižikov saarel seemnesibulat kokku ostmas. Vähemalt on keegi, kes veab sibulat ka pealinna ja Eesti teiste linnade turgudele, kus sageli kuritarvitatakse kuulsat Piirissaare sibula kaubamärki.
Muide, ainult kogenud ekspert suudab eristada ehtsat saarel kasvatatud sibulat teistest, mille juurde on pandud silt «Piirissaare sibul». Üha enam hakatakse nõudma turgudel mahetooteid ning kahjuks ületab nõudlus Peipsi saarel kasvatatava sibula pakkumise.
Aga hea on see, et nüüd vähemalt väärtustatakse üha enam saareelanike sageli aastatepikkust ränka tööd, sest meie inimesed elavad ju aasta ringi sibularütmis, talvelgi on saareelanike kodude tubades lae alla seatud sibulakotid, et hea kraam hästi säiliks.