Kas olete kuulnud, et Tartus tegutses 1930. aastail jalgrattatehas Niagara, mis tootis poolt tosinat marki kaherattalisi sõiduriistu, või et Eestis toodeti riigi esimesel iseseisvusajal ligi 60 marki jalgrattaid?
Retrorattad panid öiti lõikama-kleepima
9. mai 2012, 23:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu kirjandustudengi Triin Leesi käsitsi koostatud ligi 600-leheküljelisest «Jalgratta-aabitsast» leiab tuhandeid fotosid ning lugematul hulgal faktikesi, mis kirjeldavad Eesti, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia ja teiste Euroopa riikide rattatööstuste algust ja õidepuhkemist 20. sajandi kahe- ja kolmekümnendail aastail.
Peaaegu vaksapaksust köidet käes kaaludes (oleksin pakkunud vähemalt kuus kilo, aga köögikaal näitas siiski vaid 5,5) ja lehti lapates kipub küll keelele sõna kataloog. Tegelikult on Leesi raamatul nii üht kui teist: aabitsale tunnuslikult algteadmisi jagavat, kataloogile iseloomulikult süstematiseerivat.
Lõika ja kleebi
Triin Lees pole retroratastesse pööraselt kiindunud, kuid talle läks hinge sõbra, eksootika- ja vanaraamatupoe Ruum ja Raamat pidaja Hindrek Kaasiku kiindumus. Leesile endale meeldib aga nikerdada: netist ja tuttavailt infokilde koguda, välja trükkida või lõigata ning raamatuks kleepida.
«Paar aastat võttis aega, põhiliselt öid,» nentis Lees.
Päeviti, kui pole parajasti tarvis loengus olla, töötab ta Ruumis ja Raamatus müüjana. Ruum ja Raamat heidab tänavale iga mööduja sõõrmeisse viirukipilvi, viirukivine tõuseb igalt «Jalgratta-aabitsa» leheküljeltki.
«Alguses oli mul plaan teha suuremate Saksa ja Inglise tööstuste ajaloost sajaleheküljeline brošüür, aga tegemise käigus läksin hasarti,» iseloomustas Lees rattaraamatu koostamise omamoodi käestminekut. «Iga uus infokild viib uute ja veel põnevamate faktide juurde.»
Kas heas või halvas mõttes, oleneb vaataja pilgust, on Leesi kataloog tõesti käest läinud. Seal on näiteks üksjagu infokilde, mis äratavad tähelepanu ja huvi, kuid millel puudub kas allikaviide või taustaselgitus.
Näiteks on 1941. ja 1942. aasta Meie Maa ajalehenumbrite põhjal pandud kokku uhke tabel, mis loeb üles Saaremaal rekvireeritud tagaotsitavad jalgrattad, kokku poole tuhande ümber. Kataloogis pole aga rekvireerimise kohta ridagi lähemat seletust.
Saamaks teada, et saarlaste igapäevased liikumisvahendid korjas ära punavõim 1941. aasta suvel, tuues ettekäändeks vaenlase parašütistide kiire edasiliikumise takistamise, tuleb veidi aega internetis tuhlata.
Üha uutele ja uutele fotodele võhikule äravahetamiseni sarnastest meeste- ja naisteratastest pakuvad aabitskataloogis vaheldust näiteks 1920. aastate teise poole ajalehereklaamid, millest selgub, et «jalgratas «Rossia» modell nr. 53 (raam must, joonte ja lilledega)» maksis 16 500 marka, «modell nr. 50» aga 15 000 marka. Mõlemal all Michelini kummid.
Endise Läti Leutneri vabriku rattaid hakkas 1925. aastal tootma August Panksepa mehaanikatöökoda ning ajaleht Sakala kirjutas, et septembris eksponeeris Panksepp neid Viljandi näitusel.
«Eksituse ärahoidmiseks teatan, et minul on ainuõigus Eestis «Rossia» jalgrataste peale ega mina ole ühelegi ärile neid rattaid jällemüügiks annud,» vahendas Pankseppa 1926. aasta 31. märtsi Päevaleht.
Saksa rattatootja Adler 1937. aasta kataloogiväljavõttest on aga lugeda, et Adleri «ekstratugev tööratas» maksis 103 riigimarka, «äri-transportratas» aga 133 riigimarka. Tavalise naiste- või meesteratta võis lunastada umbes 70 margaga.
Torkab silma, et rattakataloogi väga tänuväärt allikas on olnud vanajalgrataste kollektsionäär ja restauraator Valdo Praust, kes on ligi 25 aasta jooksul hankinud ja lõviosas ka eeskujulikku korda seadnud üle 250 jalgratta ajavahemikust 1895 kuni 1990.
Endalgi nostalgiaratas
Nagu öeldud, Triin Lees pole ise hull vanade jalgrataste järele, kuid nostalgiat õhkub ka ta enda «kokukast», ligi 30-aastasest keskelt pooleks murtavast naisterattast.
«Sain kokuka alles neli aastat tagasi, aga igatsenud olin
seda lapsepõlvest peale,» avaldab Triin Lees. «Vennal oli selline, nii ilus ja ereroheline. Tüdrukutele paras, aga venna käes tundus eriti tuus. Kui vend sellega sõitis, oli see ikka väga äge!»
Leesil on juba kogutud arvutisse piisavalt materjali teise, veel paksema rattakataloogi kokkupanekuks. Aga selle süsteemseks muutmine võtab veel aega.