Saksa luuletaja tunneb end Eestis nagu oma kodus

Saksa poeet ja laulja Wolf Biermann (75) andis esmaspäeva õhtul kaks tundi väldanud autorikontserdi «Kes ohtu pelgab, saab ses hukka». Järgnes peaaegu tund autogrammide jagamist. Sealjuures kulutas ta tartlasest kunstnikule ja luuletajale Grigori Lotmanile (58, paremal) peaaegu veerand tundi. Foto: Kristjan Teedema

Kui luuletajast ühiskonnakriitik Wolf Biermann oli viimse kohani täis saali ees pärast kontserti kitarri käest pannud, asus ta end järjekorda seadnud soovijaile autogramme jagama. Tartu Postimees võttis autogrammi asemel intervjuu.

Kontserdil kõlas laule, mis on loodud viiel aastakümnel. Teie mullu ilmunud luulekogus «Fliegen mit fremden Federn» («Lend võõrastel tiibadel») on teiste hulgas vabas vormis tõlgitud kolm eesti rahvalaulu. Kuidas te leidsite tee nende juurde ja mis teid nende juures paelus?

Ma alustasin oma tegevust poeetilise transporditöölisena, kui elasin Saksa Demokraatlikus Vabariigis koos filminäitleja Eva-Maria Hageniga. Ta on kuulsa laulja Nina Hageni ema ja oli Ida-Saksamaa kõige ilusam naine.

Kõik olid hullud tema järele, nii parteibossid kui ka rahvas. Ta oli ainuke, kelle puhul rahvas ja võim olid ühel arvamusel.

Ja täpselt sel ajal, kui mind ära keelati, aastal 1965, armus ta minusse, mis oli muidugi poliitiline skandaal. Partei juhtkond tundis ennast mehena, kellelt on naine üle löödud. Tegelikult ma vallutasin ta kaks korda.

Tal oli rootslasest sõber, kes kuulus jäähoki rahvusmeeskonda. Eva-Maria armastas teda nii tugevasti, et õppis ära rootsi keele, ja mees õpetas talle rootsi rahvalaule.

Ma varastasin rootslaselt tema armastatu, aga eelkõige lõin siiski selle populaarse filminäitlejanna üle partei juhtkonnalt.

Saksa DV propagandamasinale oli ta rikutud – ta magas ju ühes voodis minu kui riigivaenlasega. Ta ei saanud enam filmidesse rolle, sest ta ei lasknud ennast minust eemale kiskuda, kuigi talle avaldati survet piitsa ja präänikuga.

Ta ei teadnud poliitikast midagi ning oli inimesena tubli ja terviklik. Ma pidin hoolitsema selle eest, et ta saaks osaleda lauluõhtutel koos välismaiste lauljatega.

Neid esinemisi ei olnud tarvis mitte niivõrd rahalises, vaid eelkõige hingelises mõttes – selleks, et temas säiliks kunstnik.

Ta laulis nendel õhtutel rootsi ja prantsuse laule, vene mustlasromansse, Bulat Okudžava loomingut, hispaania ja inglise laule. Kuulutustel oli kirjas «Eva-Maria laulab internatsionaalseid laule», aga minu nime ei tohtinud kuskil märkida.

Just siis hakkasingi laule ja luuletusi saksa keelde tõlkima, et sellega Eva-Mariat toita. Ta tahtis laulda ka balti rahvaste laule. Selleks tõi ta mulle makilinte, mille lauludest ei mõistnud ma ühtki sõna. Tegin kotitäie tekste sõnasõnaliste tõlgete alusel.

Nõnda vahendasin saksa keelde teiste hulgas eestikeelseid ja ka soomekeelseid laule. Hiljem ilmus nendest tema imetore CD.

Saksa DV-sse asusite läänest elama 16-aastasena. Kontserdireisilt Lääne-Saksamaale aastal 1976 ei lastud teid koju tagasi. Mäletate ilmselt totalitaarse režiimi mõju inimestele ja keskkonnale. Kas olete märganud totalitaarse režiimi järelmõjusid ka nüüd Eestis? Millal need võiksid kaduda?

Need kestavad kauem, kui te arvate, ja mööduvad kiiremini, kui te arvate – olenevalt sellest, millega võrrelda. Juudid pidid 40 aastat Siinai kõrbes ringi rändama, enne kui nad said orjusest vabaks ja võisid uue eluga alata.

Totalitaarse režiimi kõige suurem hävitustöö ei käinud taristutes, tänavaid ja maju pidi, vaid inimeste sees. Loomulikult võib Eestis isegi rumal turist möödaminnes näha totalitaarse režiimi jääke paljudes asjades.

Ka sellest, kuidas te istute, liigute ja kõnelete, on näha, et te olete idast.

Eesti on mulle võõramast võõram, te olete mulle balti rahvastest kõige kaugem. Kuid teisest küljest nägin ma kohe – need on minu inimesed, idablokist.

Teie, eestlased, kes te olete mulle nii võõrad, võite mind palju paremini mõista kui läänesakslased.

Kuigi see võib kõlada koomiliselt, on Eestis laulda nagu omadele.

Teie autorikontserdi Tartu Uues Teatris, kus laulude vahele räägitud lood elust ja luuletuste tekkimisest vahendas meisterlikult Helena Šegedin, korraldas Tartu kirjandusfestivali Prima Vista toimkond. Milleks on teie arvates üleüldse tarvis kirjandusfestivale?

Selleks, et inimesed, kes neid festivale korraldavad, saaksid ennast tähtsana tunda. Ja et luuletajad, kes oma kodumaal ei mängi mingit rolli, saaksid ennast näidata. Ja et oleks põhjust sellel teemal vestelda.

Täna kirjandusfestivalil Prima Vista
• Kell 14 viib raamatu «Mitte-Tartu» koostaja ja toimetaja Sven Vabar registreerunud huvilised retkele Tartu kõrvalistesse paikadesse.
• Kell 15 kohtub lastekirjanik Mika Keränen spordimuuseumis lugejatega.
• Kell 18 esitleb luuletaja Jaan Malin Tartu kirjandusmajas oma raamatut «Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010».
• Kell 18 algab Tartu Ülikooli raamatukogu ruumis 243 kollokvium hüljatud ruumide ülevõtmisest, kordategemisest ja kasutamisest.
• Kell 19 esietendub Sadamateatris Vanemuise tantsulavastus «Kreutzwald meets dance».
• Kell 19 näitab Tartu Uues Teatris tegutsev Tartu Elektriteater Alan Governari biitnikefilmi «The Beat Hotel».
• Kirjandusfestival Prima Vista avatakse ametlikult neljapäeval kell 12 Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis.
Allikas: Prima Vista