Tartu linnamuusika ajaloo uurijad valgustavad meid, et keskajal võttis linnamuusiku ehk meistri teenistusse raad. Meister koos sellide ja õpipoistega moodustas raekapelli ja sageli nimetatigi neid raemuusikuteks. Linna ja muusiku leping (vokatsioon) tähendas eluaegset teenistust.
Ent elu pole kunagi veatu olnud. Mõnikord pidi linnamuusik siiski raele meelde tuletama, et abilisteta pole tal ülesandeid, mis küll määruses kirjas, jõukohane täita. Seni, kuni osav pillikäsitseja polnud ametlikult linnamuusikuks-meistriks kinnitatud, ei saanud ta õpipoisse võtta ja neid muusiku ametikunsti pühendada.
Algul tähendas linnamuusiku ameti pidamine kohustust tagada linnaelus vajalik muusika, samuti eesõigust linna territooriumil muusikaga endale lisapalka teenida. Linnamuusikud pidid mängima suurtel pühadel tornimuusikat, looma meeleolu raepidustustel, kõrgete külaliste vastuvõttudel ja aastalaada päevadel.
Linnamuusiku põhilised aktsidentsid ehk lisateenistus oli pulmades mängimine. Ja linnamuusik pidi oskama mängida erinevaid pille. Tollal olid tema kasutuses trompet, tromboon, timpanid, mitmesugused puupuhkpillid ja keelpillid.
Oli vääramatu tava, et valitseja vastuvõtu auks ja kiriku suurpühadel pidid kõlama trompetisignaalid ja kaikuma timpanilöögid.
18. sajandi teisest poolest peale on vanad tavad hääbunud ja teisenenud. Linnamuusikud on juba uuema aja muusiku tüüpi ja esitavad oma ajastu muusikat.
Ajad muutuvad
Ole sa noor või vana, mees või naine, olgu aastaarv milline tahes, ikka valdab inimest aeg-ajalt soov unustada argipäev, vajadus osa saada millestki ilusast või püüd seda ise luua.
Seepärast on üldinimlikult mõistetav, et kohe pärast sõda ihkasid inimesed nii vaimselt kui ka füüsiliselt eemalduda läbielatust ja sütitada endas elurõõmu, arendada oma kaasasündinud andeid ning järgida oma huviala kutset.
Energiat ja tervet meelt oli oma ja linnaelu ülesehitamiseks hädasti vaja. Seepärast moodustusid ja täitusid 1947. aastal tegutsema hakanud linna kultuurihoone rahvakultuuri ja muudki huviringid üsna kiiresti.
Raekoja plats 16, endine Ressource`i klubi hoone, toimis rahvamajana.
Harrastusringides käisid koos õppejõud ja üliõpilased, arstid, insenerid, kooliõpetajad, mitmete ametite ja kutsealade töötajad. Mõningane kaasasündinud kunsti- või käsitööanne ihkas teadlikumat juhendamist ja rõõm tulemusest kaaslinlastegagi jagamist. Olid ülevaatused, kontserdid, etendused ja näitused.
Moodustus ja kasvatas endale kandvad muusikatiivad Tartu linna puhkpilliorkester. Üle Nõukogude Liidu sai nähtavaks-kuuldavaks Tartu Poistekoor.
Kes aga oleks osanud arvata, et pärast värskendavaid ning lootusrikkaid laulva revolutsiooni öö- ja südamelaulupidusid juhtub nii, et Tartus lõpetatakse linna ainsa kultuurihoone tegevus ja 35 mitmesugust huviringi (25 täiskasvanute ja 10 laste oma) jääb ilma kooskäimiskohast ja harjutamisruumidest.
Ka puhkpilliorkester pidi majast lahkuma. Igaühele oli jäetud võimalus ja otsustus olla ise enda peremees. Aga kuskile mujale sisse marssida ja ruumiperemeheks hakata polnud ju igameheõigus.
Võimekate ja üle Eesti tuntud dirigentide (Ando Rannu (1958–1983), Aadu Regi (1969–1990) ja Ilmar Lääne (1979–1991) käe all suunda professionaalsusele hoidnud Tartu linna puhkpilliorkester liikus oma varandusega ühe linnaosa keldriruumidest teise linnaossa. Orkester sai proove teha kord ühe, kord teise kooli saalis. Pikaleveninud pidetusest nördinud orkestriliikmed muutsid oma ühenduse nimes sõnade järjekorda. Nimetuse Tartu Linna Puhkpilliorkester asemel on sestpeale puhkpilliorkester Tartu.
Aga looduse loodud muusik jääb ikka muusikuks ja pillimees pillimeheks, nii kaua kuni süda tuksub. Ja kes kohaneb, jääb ellu. 1994. aastal asutasid orkestri kauaaegsed mängijad (A. Puhk, H. Trikkant, H. Jõgi jt) muusikaühingu MTÜ Puhkpilliorkester Tartu.
Toonane Tartu linnapea Andrus Ansip leidis olevat võimaliku paigutada orkester Tähe 101 hoonesse, kus said tegevusruumi ka mõned teised huviringid. Puhkpilliorkestri Tartu olukord on nüüd turvaline ja järjepidevust võimaldav.
Tähe keskuses
Oleme meie aja linnamuusikutel külas. Linnalt renditud ruumid näivad orkestri muusikaliseks tegevuseks sobivat. Kõige suuremas ruumis on proovi ootel tooliread ja noodipuldid. Seintel on raamitud ja klaasitud pildid kui asitõendid kodulinnas antud kontsertidest ning osavõttudest rahvusvahelistest ja üleeuroopalistest festivalidest, puhkpillipäevadest.
Pilte uurides ilmneb, et Tartu orkester on kutsutud paljudele puhkpilliorkestrite kogunemistele. Ja neid paiku pole vähe – Iirimaa, Soome, Rootsi, Saksamaa, Itaalia, Tšehhi, Leedu, Läti, Venemaa ... Tartu orkestrit näeb seal oma kodulinna lipu värvides. Tartu värvides esinemisvorm lasti teha Laine Randjärve linnapeaks olemise ajal. Mõlemad, nii mäng kui vorm, on ju väga tähtsad.
Vähem tähtsad pole pildiseeriad Tartu oma puhkpillimuusika sündmustest. Üheksa korda on tehtud suvemuusika sarja «Emajõe suvi». Uhkust võib tunda Tartu puhkpilliorkestri korraldatava rahvusvahelise puhkpillimuusika festivali «Mürtsub pill» üle. Möödunud suvel sai see teoks juba seitsmendat korda.
Hoitud järjepidevuse üle tunneb orkestrijuht Margus Kasemaa praegu heameelt. 1965. aastal, dirigent Ando Rannu ajal korraldas Tartu orkester esimesed üle-eestilised puhkpilliorkestrite koosmängupäevad. 1991. aastal olid siin esimesed rahvusvahelist mõõtu päevad koos Iirimaa, Soome ja Läti orkestritega.
Dirigendid Ilmar Lääne ja Aadu Regi viisid Tartu mängijad esimestele välisesinemistele Iirimaale, Soome ja Rootsi. Nüüd aga kutsub Tartu orkester Emajõe kaldale musitseerima külalisi välismaalt.
Selle suve festivali «Mürtsub pill» peaesineja tuleb Inglismaalt. Tartlaste ees astub üles kogu Euroopas tuntud Roberts Bakery Band.
Tartu raad andis veebruari alguses teada, et linna esinduskollektiivide valimise komisjoni ettepanekul kinnitas linnavalitsus 2012. aasta esinduskollektiivideks puhkpillimuusika valdkonnas puhkpilliorkestri Tartu ja Big Band Tartu. Selle peale võib hüüda hurraa ja orkestritele õnne soovida. Ikkagi linna esindajad! Orkestrijuht Margus Kasemaa jääb aga vaoshoituks ja vastutustundlikuks.
MTÜ Puhkpilliorkester Tartu koosneb puhkpilliorkestrist Tartu, rivitrummarite ansamblist, noorte muusikute saksofonikoorist, puhkpillistuudiost ja Kivilinna gümnaasiumi orkestriklassist, samuti rahvusvahelise puhkpillifestivali «Mürtsub pill» ettevalmistajatest.
Püsivalt vormis
Igal oodatud ja soovitud ajal linna esinduskollektiiviks olemine tähendab püsiva mänguvormi kindlustamist, tõsist ja pidevat harjutamist. Seda tehaksegi, kuid austava ülesande täitmine eeldab ka elementaarseid võimalusi ja eelnevaid läbirääkimisi.
Üksnes projektidele ja toetustele lootes ei suudeta seda kõike tagada, arutleb dirigent, kunagine Tartu Poistekoori kasvandik ja Tartu linna puhkpilliorkestri liige, nüüdseks muusikaakadeemia diplomiga Margus Kasemaa.
Toetusi oodates tuhandeaastase Tartu kultuurielu talasid püsti ei hoia ...
Ajaratas käib ringi. Teemad samad. Olukorda keskaegsete mõistete abil seletades: linna esindusmuusikuks arvamine eeldab (nagu muistegi) raepoolse vokatsiooni ja aktsidentside püsivamaks kinnitamist.
Oskajatel on visa hing. Ja ka kohustus täita oma õpetajale ja kolleegile Ilmar Läänele antud lubadust hoida elus seniste dirigentide loodu, Tartu linna puhkpilliorkester. Samal ajal meeles pidades legendaarse dirigendi Aadu Regi elutarkust: «Ükskõik kui raske on, laul ja pillimäng jääb ikka.»