Sakslased ehitavad Tartus koerakuute

Elina Randoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saksamaalt tulnud noormehed teevad koerakuutide ehitamisel koostööd kutsehariduskeskuse õpilastega. Pildil vasakult kohalikud Tauri Lepasild ja Silver Järv ning Norman Petersen, Matthis Schultz ja Mantas Talmontas Saksamaalt.
Saksamaalt tulnud noormehed teevad koerakuutide ehitamisel koostööd kutsehariduskeskuse õpilastega. Pildil vasakult kohalikud Tauri Lepasild ja Silver Järv ning Norman Petersen, Matthis Schultz ja Mantas Talmontas Saksamaalt. Foto: Kristjan Teedema

Kutsehariduskeskuse puutöökojas käib vilgas saagimine ja pidev mõõtmine – rahvusvahelise koostööna on seal valmimas kaks suurt koerakuuti loomade varjupaigale.

Saksamaa põhjaosast Ecken­fördest on kuus kutsekooli õpilast ja kaks õpetajat kaks nädalat Eestis veetnud, siin ringi vaadanud ja õppinud. Kuus noormeest õpivad ehituspuusepaks ning tulid kolmeks nädalaks, et näha, kuidas siin nende eriala õpetatakse.

Noormeestega kaasa tulnud ametiõpetaja Michael Wagner ütles, et siin õppimine on kindlasti täiesti uus ja huvitav kogemus, sest töö käib hoopis teisiti. «Meil tehakse kõike oma kätega, siin aga kasutatakse väga palju masinaid,» rääkis ta.

Õpetaja arvates ongi just käsitsitöö õpetamine pisut praktilisem, sest ehitusplatsil ei ole kõiki aparaate võtta ja töötajad peavad oskama võimalikult lihtsalt hakkama saada.

Noored pole siin vaid oma eriala pärast. Nendega on kaasas ka Stefanie Tennro, kes on Saksamaal Ave kutseõppeasutuses vastutav õpilasvahetuste eest ja veetis läinud aastal kaks semestrit Tartus, õppides siin üsna selgeks eesti keele.

Noormehedki said temalt enne Eestisse sõitmist 20-tunnise eesti keele kursuse. Lisaks käisid nad siia jõudes esimesel nädalal kohalike õpilastega koos eesti keele tundides.

Tennro rääkis, et muidugi ei saanud nad selle ajaga keelt väga palju selgeks, kuid piisab ka vähesest: «See aitab neil siin lõimuda ja muudab kohalikega sõbrunemise kiiremaks.»

Teise kursuse puutööõpilane Matthis Schultz rääkis, et pisut eesti keelt on külge jäänud, viisakussõnad ja mõned numbrid, hakkama peaks saama enese tutvustamise ja sööklas toidu tellimisega. Eesti õpilastega räägitakse siiski peamiselt saksa või inglise keeles, pisut kasutatakse ka eesti keelt.

Mis õppetöösse puutub, siis peamine erinevus on see, et kodus käivad nad koolis vaid ühel päeval nädalas ja siis on õppetöö väga pingeline. Siin on Schultzi arvates õhkkond tunduvalt rahulikum.

Ta ise tuli Tartusse, sest tahtis näha, kuidas asju mujal tehakse, ning just eestlastega kohtumine ja koos töötamine on olnud talle reisi kõige suurem kogemus ja elamus.

Tennro sõnul on nende õpilased sageli kehvadest oludest pärit ning seetõttu oli see paljudele üldse esimene kord välismaale tulla.

Kutsehariduskeskuse projektijuht Andrei Atškasov rääkis, et lisaks koolitööle viidi noori ka ringkäikudele kohalikesse ehitusfirmadesse ja ekskursioonidele.

Näiteks Tartus olid giidideks oma turismikorralduse õpilased, kes tutvustasid vaatamisväärsusi loomulikult saksa keeles. Käidi ka põllumajandus- ja maanteemuuseumis ja  minnakse Taevaskotta.

Atškasovi sõnul oldi sel aastal küll vaid vastuvõtjakool, kuid järgmisel aastal on plaanis minna oma õpilastega Eckenfördesse vastukülaskäigule ning jääda sinna kolmeks-neljaks nädalaks.

Koerakuudid antakse varjupaigale reedel, päev enne noormeeste lahkumist.

Tagasi üles