Märt Meesak: regionaalpoliitika teeb jätkuvalt vähikäiku

Märt Meesak

FOTO: Pm

Omavalitsused on liiga nõrgad või väikeste rahaliste võimalustega, kuid riik tõmbab ennast maal osutatavate teenustega aina enam koomale, aidates nii linnastumisele tugevalt kaasa. See loob ohuolukorra, kus varsti kaotame oma eripära, kultuuri ja maaläheduse ning enda maasaadustest elatamise kogemuse.

Muutume tavaliseks Euroopa linnarahvaks, kes pole lehma näinud, kes ei tea, kust tuleb kanamuna ning kellel pole õrna aimugi, miks üldse põlde haritakse ja miks peaks elama maal.

Eesti omavalitsuste olukord on nukker. Maaomavalitsuste tulubaas kahaneb rahvastiku vananemise ja vähenemise tõttu, omavalitsusjuhid ei suuda haldusreformis kokku leppida ning niigi pisikese tulubaasi suurem osa läheb valitsemiskulude katteks. Juba aastaid on rahvas liikunud maalt linna, sest maaomavalitsus ei suuda võimaldada teenuseid, mida vajaks tänapäeva perekond.

Kaks nääklejat

Riik on asunud suruma omaenda kohustusi vabatahtlikkuse sildi all kodaniku kohustuseks, mis ajendab küsima: milleks meile riik?

Riigiks saab nimetada nii omavalitsust kui ka riigivalitsuse tasandit. Tegelikult ei ole ju vahet, sest maksumaksja raha jagatakse mõlema vahel.

Kodanikku ei huvita kahe tasandi omavahelised nääklemised, kes mis ülesande eest vastutab. Kui nii on juhtunud, tuleb leida lahendus. Ei saa jääda kestma olukord, kus reformierakondliku valitsuse ajal on eestlaste maksukoormus aetud suureks, kuid teenuseid jääb aina vähemaks.

Kaks kodaniku maksudest laekuva rahaga ülal peetavat tasandit ei suuda ülesandeid nii ära jagada, et mõeldaks kodaniku, mitte enda peale. Kord tahab valitsus suunata halvemate asjade korraldamise omavalitsusele ja kord leiab omavalitsus, et asjad on tegemata riigivalitsuse süül.

Omavalitsustes on hulganisti ametnikke, kes tahavad küll töötasu, kuid töö tulemused on keskpärased, hullemal juhul kehvad. Tulemust saab hinnata ikka selle järgi, kas omavalitsus leiab lahenduse kodaniku huvides või oma mugavusest lähtudes.

Paraku kaasnevad kulud ka omavalitsusametnike töölt lahkumise ja vahetumisega. On kummaline, et niigi vaestel omavalitsustel jätkub näiteks raha töölt lahkuvale vallavanemale mitme kuu palga suuruse lahkumishüvitise andmiseks. Seda ka juhul, kui valijad on omavalitsusjuhi töö nõrgaks hinnanud ja ta ei ole pärast valimisi enam senisele ametipostile pääsenud.

Riik üha taandub

Valitsus on aga üha selgemalt võtnud seisukoha, et elu peabki koonduma suuremate asunduste ümber. Jutt ei ole ühe valla või linnavalitsuse hoone asukohast, sest tänapäeval on asjaajamine võimalik kui tahes kaugelt, asugu vallamaja kümne, kahekümne või kolmekümne kilomeetri kaugusel. Jutt on eluks vajalikest teenustest.

Kurb on päästekomandode olukord. Vabatahtlikkus on ju iseenesest kena, kuid seda ei saa sunniga tekitada, eriti veel sellises valdkonnas, kus tuleb päästa inimeste elusid sageli ka ennast ohtu seades. Vabatahtlik töötaja teenib päevasel ajal mingi teise tööga leiba lauale – kes siis sel ajal päästeteenust osutab?

Politsei on meil juba osaliselt vabatahtlikul alusel, loodetavasti pole plaanis muuta ka kohtud vabatahtlikuks.

Politsei- ja piirivalveameti kokkupanekul unustati sõna «piir» peaaegu ära. Ka see on osaliselt regionaalpoliitika, kui piirivalvur on olemas ning silmaga näha. Kordonid on olulised äärealadel, kus riik peab kohal olema ja piirkonnas elu alal hoidma.

Veelgi enam, ajateenistuse taastamine piirivalves annaks pealekasvu ja tihendaks konkurentsi. Kogemus ajateenijana looks aga noorele uue võimaluse omandada elukutse väljaspool ärimaailma ja linna ning miks mitte anda ka tõuke perega maale kolida.

Gümnaasiumivõrgu korrastamine on teine teema. Oleme juba pea kümme aastat koolitanud omale haritud töötuid, kuid Eestis ja põhjamaalastest lähinaabritel on ikka spetsialistidest puudus. Oleme loonud küll keskharidusvõrgu, kuid unustanud, et see ei anna noorele tööjõuturul eelist.

Kutsekoolid vaevlevad õppurite puuduses, sest gümnaasiumid on need ellujäämise nimel endale tõmmanud.  

Kutsekool ja erialase hariduse kodu lähedal saamine on maaelanikule tähtis. Viimane vale valik oli Helme kutsekooli sulgemine ja nüüd planeeritav Vana-Antsla lõpp. Taas tõmbab riik end maalt välja ja kodanikust eemale.

Koole, komandosid ja postiasutusi liidetakse ning kaotatakse, kuid omavalitsusi Reformierakond liita ei taha. Mis on maarahvale tähtsam, kas haridusasutus kodukohas, päästevõimekus või vallaametnik?

Elamisväärne elukeskkond ei tähenda jõuetut vallamaja ühes külas ja teises külas samasugust, kusjuures kumbki ei suuda midagi korda saata, kuna tulubaas on napp. Maaelanikule meeldiks pigem kaugemal asuv vallamaja, kui muud eluks vajalikud asutused on lähemal. Ja mõistagi on vaja töökohta.

Ega maale mindagi elama selleks, et tunda ennast nagu linnas. Et aga maal ennast hästi tunda, on vaja inimväärset ja elamiseks sobilikku keskkonda. Selle keskkonna peab looma riik – omavalitsuse või riigivalitsuse kaudu. See ongi ju kogu valitsemise mõte.

Tagasi üles