Puuk paneb ka söömata kaua vastu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kuidas on puuk tehtud ja kuidas ta elab.

FOTO: Graafika: Artur Kuus, toimetaja: Vilja Kohler, foto: Urmas Tartes

Kõigega siin ilmas, näiteks joomise, liigsöömise ja mõne oma liigikaaslasega, ei tasu inimesel lähedaselt tuttav olla. Ka puukentsefaliiti ja -borrelioosi levitavate puukidega pole tark tegemist teha, aga puugid nii ei arva ja nende ohvrite hulk aina kasvab.

Aasta-aastalt teevad puugid Eestis üha enam kurja: 2007. aastal haigestus puukborrelioosi 721 ja puukentsefaliiti 140 inimest, mullu olid need arvud juba 2303 ja 250. No kellele neid puuke looduses üldse vaja on?

«Looduses polegi kedagi kellelegi vaja,» kostab Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna lektor bioloog Mati Martin. «Igaüks on leidnud endale elupaiga ja toidu. Puuk on lihtsalt üks paljudest elusolenditest, kes elab teiste kulul, selline on ta eluviis.»

Kes siis puugid on? Puugid pole putukad, nad on ämblike lähedased sugulased, kes kuuluvad ämblikulaadsete klassi lestaliste seltsi.

Lestaliike on maailmas väga palju ja nad elavad enam-vähem kõikjal, kus temperatuur seda lubab. Leidub mikroskoopilisi liike, keda inimsilm ei suuda näha, aga on ka ploomisuurusi lestalisi.

Viimased, kõige suuremad ja ka viljakamad kõvakehalised puugid elavad troopikas. Näiteks perekonda Amblyomma kuulub liike, kes täis kõhuga on keskmise ploomi suurused. Säärastel liikidel võib üks emane muneda üle 30 000 muna.

Vaenlased võsas ja laanes

Kui palju puugiliike Eestis täpselt elutseb, pole teada. Inimesele ohtlikke haigustekitajaid levitavad meil võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus). Perekond Ixodes kuulub kõvakehaliste puukide sekka, maailmas on selle perekonna liike teada 245, Euroopas 9, Eestis võib neid leiduda neli-viis.

Võsapuuk on levinud kogu Eestis. Alates 1950. aastatest on meile Kaug-Idast läbi Siberi levinud laanepuuk, kes eelistab elupaigana põlismetsa, kus leidub pisinärilisi. Eestis märgati laanepuuki esimest korda Tartumaal Järvselja ümbruses. Mõnedel andmetel on laanepuuk nüüd jõudnud isegi Lääne-Eestisse välja.

Võsa- ja laanepuuk ronivad kevadel oma talvituspaigaks olnud metsakõdust välja siis, kui keskmine õhutemperatuur tõuseb üle viie-seitsme soojakraadi. «Enamasti varitsevad puugid ohvrit maapinnast 20–70 sentimeetri kõrgusel, nad ei roni kunagi põõsastele ja puudele,» märgib Mati Martin.

Hoides jalgadega tugevasti taimest kinni, sirutab puuk välja üsna pikad eesjalad ja jääb ohvrit ootama. Ootamine võib kesta kaua, isegi kuni sügiseni. Kui puuk sügiseks ohvrit ei leia, poeb ta tagasi kõdukihti, et uuel aastal uuesti õnne katsuda.

«Mõnedel andmetel suudab valmik nälgida veel teisegi aasta,» ütleb Mati Martin. «Kui puuk ka ülejärgmisel aastal toitu ei leia, siis ta hukkub. Ainult väiksel osal valmikuikka jõudnud puukidel õnnestub ohver ära oodata.»

Kuidas inimese mõistes pime puuk ohvri ära tunneb, polegi veel välja uuritud. Arvatavasti etendavad olulist osa eesjalgade käppadel paiknevad ja ilmselt lõhna tajuvad nn Halleri elundid. Igatahes haarab puuk ohvri möödudes temast kõvasti kinni ja hakkab kohe tema keha mööda edasi ronima, et leida imemispaik.

Sobivas kohas asub puuk lõugkobijatega nahka avaust lõikama. Tekkinud haava eritab ta kohe sülge, mis tuimastab haava, et peremees kutsumata kostilist ei märkaks.

Hangunud süljest kujuneb kärsa ja haava ümber tihend, mis ei lase verel haavast välja voolata ja õhuga kokku puutuda. Kui piisavalt suur avaus on valmis, torkab puuk sinna oma kinnitusjätke ehk hüpostoomi, ankurdab end hambulise imikärsaga kindlalt ohvri nahka ja hakkab verd imema. Muneb sinna, kuhu kukub.

Paar tuhat muna

Vaatlused on näidanud, et peremehel toitumiseks kulub emaspuugi elust 20–25 päeva. Selle ajaga suureneb ta ruumala sadu kordi. Kui kõht täis, tõmbab puuk imikärsa ohvri nahast osavalt välja ja kukutab end maapinnale.

Tohutult paisunud tagakeha tõttu ei saa puuk kukkumiskohast eemale roomata ja tal tuleb muneda kõik munad sinnasamasse hunnikusse.

Mune on palju, keskmiselt 2000–3000.

Munadest kooruvad vaid 0,1 mm pikkused vastsed. Ka vastse ülesanne on kohe ronida taimele ja oodata oma esimest ohvrit. Vastsed varitsevad toitu maapinna lähedal, kus nende  ohvriteks on pisinärilised, aga ka maas tegutsevad linnud, eriti rästad.

Vastse suised on veel nõrgad ja nii on isegi pisiimetajate kehal nende lemmikkohtadeks kõrvad ja kõrvatagused, kus nahk on kõige õhem.

«Viimasel ajal on täheldatud puugivastsete rünnakuid ka inimestele, eriti lastele,» räägib Mati Martin. «Tuleb välja, et kui paremat pole, siis on ka inimese nahk vastse jaoks piisavalt pehme.»

On ette tulnud juhtumeid, kus puuk, kelle oli ilmselt kass tuppa toonud, oli kukkunud põrandale ja oma munaportsjoni sinna poetanud. Nii liikuski kogu see vastsete vägi toas ringi ja ründas peamiselt väikesi lapsi, täiskasvanud pääsesid kergemalt.

Pärast esimest toitumist ongi sügis käes, puugivastne kestub nümfiks ja läheb talvituma. Järgmisel kevadel kordub kõik uuesti: nüüd asub ohvrit varitsema nümf, kes on juba ligi millimeeter pikk. Temagi ohvriks on peamiselt pisemad loomad, aga juba ka siilid, jänesed ja tuhkrud.

Mõne kirjandusallika andmetel leiab ohvri ligi 70 protsenti nümfidest. Pärast toitumist kestub nümf valmikuks, kes läheb talvituma, et järgmisel suvel toituda ja sigida. Seega kestab puugi areng väga soodsate olude korral kaks aastat, aga tavaliselt kulub siiski kolm aastat või kauemgi.

Kahjuks peale nälja meie puuke muu ei ohustagi: kogu taigavööndis levinud puuke ei võta külm, kerge keha tõttu nad ei upu ja ka looduslikke vaenlasi pole neil teada.

«Linnud puuke ei söö, vahest ainult mõni parasitoid on neist huvitatud,» märgib Mati Martin. «Kuigi ka selliseid parasitoide on vähe, sest enamik parasitoide toitub rasvkehast, mida puugil pole.»

Seega: metsas ja rohus liikudes peaks inimene kandma kummikuid ja pikki pükse, sest nii katame puukidele vähem toidulauda.

Tagasi üles