Juhtkiri ⟩ Igaühele midagi

Emajõe kaldapealne pärmivabriku juures eile. Foto: Margus Ansu

Niisked suveilmad on pannud rohu kõikjal lopsakalt kasvama, juba täituvad silohoidlad ja heinaküünid. Tartus on aga paljusid pannud imestama see, et niitmisjärg ei taha kuidagi jõua paikadesse, kus eeldaks pallimänge või pikniku pidamist soosivat rohukõrgust, teisisõnu muru.

Inimeste huulil on igasuguseid küsimusi. Kas linnal napib haljastute hoolduseks raha? Kas takistab niitmist märg ilm? Või on tegu mingi suurema plaaniga, millest pole söandatud otsesõnu avalikult rääkida?

Tartlased on küllap kuulnud kureeritud elurikkuse projektist, mille käigus on eksperimenteeritud kõrgema rohuga keskpargis, tekitatud Uueturu parki linnarohtla, kujundatud Vabaduse puiestikku linnasalu. Loetelu pole lõplik, aga küllaldane meenutamaks, et kureeritud elurikkus tähendab metsikumat haljastust. Algatusel on mitu lihtsasti arusaadavat eesmärki – ennekõike keskkonnahariduslikku –, mistõttu tasub sellesse soosivalt suhtuda.

Ehkki mitmel pool maailmas riigitüüri juurde trüginud populistid püüavad sihikindlalt probleemi pisendada, kujutavad kiirenevad kliimamuutused inimkonna jaoks endiselt suurimat väljakutset. Need ei jäta puudutamata mitte kedagi, ka mitte siin tillukeses Tartus. Muutustega toimetulekuks on oluline muuta inimeste käitumist pea igas valdkonnas. Suurtööstuste ja transpordi muutmine keskkonnasäästlikumaks on muidugi kõige tähtsam, ent tegutseda tuleb ka sõna otseses mõttes rohujuuretasandil. Andes seni piinlikult hooldatud linnaparkides loodusele rohkem otsustusõigust, on võimalik odavalt, ent tõhusalt hoida liigirikkust, vältida suviste temperatuuride kerkimist, aga ka padusadudest põhjustatud üleujutusi.

Mõni park võiks ikka sobida ka mõnusa pikniku pidamiseks.

Kipume ikka lahterdama taimi ilusateks ja koledateks, kasulikeks ja kasututeks, aga see on inimesekeskne lähenemine. Ilu on võimalik näha ka metsikutes või napilt kujundatud taimekooslustes. Tingimata ei pea ohakat karikakrast koledamaks pidama, see on maitse ja harjumise asi.

Niisiis olgu pealegi rohkem elurikkust. Aga kuhu on viimasel ajal kadunud too kureerimise pool? Pilt, mis avanes käesoleva nädala algul linnas tervikuna, jättis väga juhusliku ja arusaamatu mulje. Pole siis ime, et inimesed pahandavad.

Linnas, kus elab koos palju erinevaid inimesi – seegi on elurikkus! –, on vaja hoida mitut laadi haljastuid. Mõni park võiks ikka sobida ka mõnusa pikniku pidamiseks. Neid paraku Tartus enam peaaegu polegi.

Meie vanas linnas on nii palju ruumi küll, et saaks parke ja haljastuid kujundada igale maitsele ja mitmeks otstarbeks. Hästi hooldatud ja läbi hooaja värvilist silmailu pakkuvaid lillepeenraid peaks olema igal pool, mitte ainult botaanikaaias. Andkem igaühele midagi, siis on ka rohkem mõistmist elurikkuse algatusele.