/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2025/06/19/16936091t1h2168.jpg)
Kassitoome lähedal ühes eraaias on võrkseintega kuuritaoline ehitis, mida võib nimetada ka vabastamise puuriks. Tartu ülikooli loomaökoloogia õppetooli professor Tuul Sepp muigab seda öeldes natuke ka ise. Et jah, see on vabastamise puur, kui mitte tahta öelda rehabilitatsioonikeskus, kus oravad elavad nagu hotellis – peavari, söök ja jook kõik kauba sees.
Niisugust keskust kasutavad Eesti punaoravad, kõrval vabatahtlikud koos teadlastega. Tartu ülikooli ja Eesti metsloomaühingu koostöö eesmärk on saada rohkem teavet linnakeskkonna mõju kohta loomadele. Uurida seda, kuidas oravad tulevad toime parkides, mis on piiratud elumajade ja aedadega, tänavate ja teedega.
Tüdrukud ja poiss
Oravate vabastamise puuri kasutatakse Tartus teist aastat. See on koht noortele oravatele, keda metsloomaühingu vabatahtlikud on beebist peast päästnud ja kaelakandvaiks kasvatanud. Nüüd tuleb neid veel natukene poputada, et nad mõne röövlooma või -linnu saagiks ei satuks ja ka ise toidu otsimisel osavamaks muutuksid.
Praegu elab vabastamise puuris kolm oravatüdrukut ja üks oravapoiss, kõik umbes kaks kuud vanad. Nad on vilkad ja heatujulised just hommikupoolikuti, mil puuri võretatud seinad ning lagi nende trikkidest vibreerivad ja mürisevad.
/nginx/o/2025/06/19/16936093t1h920a.jpg)
Tartu oravate hotellis elavad peamiselt Tallinnast päästetud pojad, kelle ema võib olla jäänud kas auto alla või koerte-kasside küüsi. Vanemahooleta pojad hukkuksid kindlasti, kui metsloomaühingu liikmed neid oma hoole alla ei võtaks, neile pipetiga toidusegu suhu ei tilgutaks, neid ei soojendaks, puhastaks ega kasvataks. Oravapojad sünnivad teatavasti karvutute ja pimedatena ning oma elu esimesel kuul on nad abitud ja sõltuvad täielikult emast. Aga kui siis ema auto alla jääb …
Oravahotellis praegu kasvavaist loomadest kolm ongi inimeste üles kasvatatud beebid, üks aga leitud suurema, kuid vigastatuna.
/nginx/o/2025/06/19/16936095t1hdaeb.jpg)
Siitsamast Toomemäelt ei ole hädas oravapoegi avastatud. Tahaks loota, et nad ei ole ehk hätta jäänud või siis ei ole hädasolijaid märgatud ega neist õigesse kohta teatatud. Või on asi selles, et Toomemäel on oravaid palju vähem kui varem?
Aga need kõik on oletused, sest Tuul Sepa teadmise järgi autode alla neid siin Toomemäel ikkagi jääb. Just teadlaste palvel on Tartu linnavalitsus lasknud seada tenniseväljakute lähedale elektriposti külge ka hoiatusmärgi, et oravad on teel.
/nginx/o/2025/06/19/16936096t1hb4ca.jpg)
Samas see, et Toomemäel võib oravaid olla vähem kui varem, pole samuti võimatu. «Võibolla me oleme Toomemäe liiga korda teinud,» arutleb Tuul Sepp. «Võibolla on siin näiteks liiga vähe põõsarinnet, sest oravaile on meele järgi paljud kodumaised taimed, mida nad toiduks tarvitavad.»
Seekord oravahotelli külastades on Tuul Sepp kaasa võtnud võilillelehti ja sarapuupähkleid, samuti mustikaid. Teadlane poeb ettevaatlikult ukse vahelt sisse ja jagab pähklid laiali. Paneb neid puurinurkadesse ja puurivõrku toetavate talade peale, et loomakestel nende leidmisest ka lõbu tekiks.
Pärast jaani jõuab kätte aeg, mil oravahotelli ülemine luuk jäetakse nagu poolkogemata lahti, loomad saavad sealt teha esimesi retki loodusesse.
Kaks oravat hakkavad pähkleid kõva krõbinaga koorest vabastama, kolmas huvitub mahlastest võilillelehtedest, neljas aga püsib seinale kinnitatud pesakastis, mis näeb välja nagu lindudelegi ehitatud pesakastid, piiludes aeg-ajalt ümarast avausest välja: «Inimesed! Ikka veel siin?!»
Hinnaline punaorav
Eestis elutseb vaid üks oravaliik, see on harilik orav ehk punaorav. Mujal Euroopas ohustab punaoravat Ameerikast sisse toodud hallorav, kes on kõva võistleja. Ta on osavam toiduhankija ja paraku kannab haigusi, mis teda ennast ei mõjuta, küll aga meie punaoravat.
«Nii ongi meil Tartu ülikooli teadlastel see eesmärk, et kui hallorav peaks siia jõudma, siis oleks meie punaoravate seisund hea,» rääkis Tuul Sepp. «Mida rohkem infot meil nende tervise ja käekäigu kohta on, seda paremini oskame nende heaks juba praegu midagi ära teha.»
/nginx/o/2025/06/20/16937169t1h987b.jpg)
Kolmel puuris elaval oraval on kõrvas metallmärgis, et teadlastel jääks alles võimalus hotellis kasvanud oravate kohta tulevikus uudiseid kuulda. Seni on Eestis märgistatud vaid linde ja nahkhiiri. Aga oravauuringute eesmärgil tegutseb Tartu ülikooli juures Prantsuse loomaökoloogia teadur Jeffrey Carbillet, kes ka oravate märgistamise programmi siin alustas.
/nginx/o/2025/06/19/16936092t1h946f.jpg)
Esimesed kaks tähist pandi Toomemäe oravatele kõrva eelmisel sügisel. Peagi andiski see uurijaile lisateavet, kuna üks neist märgiga oravaist jäi juhuslikult pildile Tähtveres Kreutzwaldi tänava aias. Järelikult liiguvad Toomemäe oravad väga laial areaalil, olles sunnitud ületama arvukalt autoteid.
Kreutzwaldi tänav on suure liiklusega ja sellepärast on Tuul Sepa sõnul käsil veel üks ettevõtmine: Kreutzwaldi tänava kohale pargi ja eraaedade vahele on kavas rajada oravasild. Ahhaa keskuse tehnikud seda just välja nuputavadki, sillaks tuleb üks jäme ja igasuguse ilmaga pingul püsiv köis.
Iga pähkel on meeles
Nelja oravapoja hotellis kulgeb elu omasoodu. Vabatahtlikud käivad neid iga päev vaatamas, värsket toitu ja vett toomas. Millalgi pärast jaani jõuab kätte aga aeg, mil oravahotelli ülemine luuk jäetakse nagu poolkogemata lahti ning loomad saavad looduses esimesi avastusretki teha. Soovi korral ka alati tagasi «koju» tulla, et nugiste, rebaste ja kasside eest hästi kaitstud olla. Ja lõpuks ise otsustada, millal täiskasvanueluga pärismaailmas alustada.
/nginx/o/2025/06/19/16936094t1hc914.jpg)
Eelmisel suvel vabanes sellest puurist samuti neli oravat, kellest üks tänavu Toomel ka pesitses. Kui vabastatud oravad suudavad üle elada talve ja pesitseda, siis süsteem töötab, rõõmustab Tuul Sepp.
Tänavusi oravaid uuritakse mullustest veelgi rohkem. Neilt on juba võetud mõned sabakarvad ja saadetud ühte Prantsusmaa laborisse, et uurida, kas oravalastel on olnud kokkupuuteid reoainete ja raskemetallidega ning milline on nende stressihormoonide tase.
Seda, et noored oravad hotellis inimeste hoolega liialt ära harjuvad, Tuul Sepp ei karda. Linnaoravad ongi uudishimulikud ja inimestega hästi kohanevad. Ka teaduskirjanduses kinnitatakse, et oravatele meeldib aktiivne olla täpselt neil tundidel, mil ka inimesed pargis liiguvad.
Professor Tuul Sepp ütleb lõpuks, et igast loomaliigist, mida lähemalt tundma õpid, hakkad paremini aru saama. «Ma väga imetlen, kui osavad ja targad nad on,» räägib ta. «Nad mäletavad iga oma pähklit, mille on talvevaruks kuhugi peitnud, nad tunnevad suurepäraselt maastikku, hoiavad loodust taastumas, istutades meile puid. Loomulikult on mul mure selle Ameerikast pärit hallorava sissetungi pärast, sestap ongi nii kiire punaoravaile elamisväärse keskkonna loomisel.»
Igaüks saab orava elu paremaks teha
Kõigil on võimalus oravate elu uurimisse oma panus anda, kasutades Tartu ülikooli teadlaste välja töötatud rakendust PlutoFGO, mis võimaldab andmete veebipõhist sisestamist, toimetamist ja jagamist.
/nginx/o/2025/06/20/16937200t1h27c8.jpg)
Sellesse rakendusse on teretulnud kõik teated oravatest ning kohad, kus on leitud hukkunud või viga saanud oravaid. Kirjet saab teha nii pildi, video kui ka häälega, oluline on juurde märkida asukoht, aeg ja takson ehk liik.
Kui rakenduse kasutamine tundub siiski keeruline, võib oravate kohta teateid kirjutada meilile tuul.sepp@ut.ee.
Abi vajavast metsloomast saab teada anda aga Eesti metsloomaühingu telefoninumbril 5632 2200, Facebookis Eesti metsloomaühingu kontol või meiliaadressile info@metsloom.ee kirja saates.
Niisugustest andmetest on juba sündinud üks bakalaureusetöö, autoriks Olivia Parkman, kes kaardistas ära kõik teated, mis olid elurikkuse ja metsloomaühingu vabatahtlike andmebaasides oravate kohta olemas. Nii valmis Tallinna kaart oravate elupaikadest, aga ka piirkondadest, kus nad saavad või ei saa viga. AIME JÕGI