:format(webp)/nginx/o/2025/06/17/16931430t1h7f47.jpg)
Aastal 1972 lubati Olev Subbil minna esimest korda Lääne-Euroopasse. Neli aastat varem oli ta käinud Poolas, kuid seni oli olnud tema pikim reis 1949. aastal rongiga sunniviisiliselt Siberisse sõit. Nüüd võis ta minna aga koguni Itaaliasse.
Kuidas Vabadussõja veterani pojal, kelle mõlemad vennad sõdisid Saksa armees ja vanem õde oli pagenud Kanadasse ning kes ise oli kaheksa aastat Siberis veetnud, lubati üldse Itaaliasse minna, on veidi mõistatuslik. Subbi ei astunud kunagi parteisse ning ei maalinud nõukogude korda ülistavaid teoseid. Ometi loa ta sai – ilmselt oli tema positsioon kunstimaailmas nii kiiresti tsementeerunud, et vastuseis oli keeruline.