/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/10/16912889t1h8d7f.jpg)
- Muusika: «Cuba», esitajad Robert Abigail ja DJ Rebel (feat. Gibson Brothers)
- Rütm: Ladina-Ameerika salsa
- Tempo: 108 lööki minutis
- Tantsu-mix laval 3 minutit 50 sekundit
- Esitavad Tähtvere tantsukeskuse täiskasvanute rühmad Dance Fusion, Hip-Hop ja Ladies Latin
- Koreograafid: Kerstin Lõhmus, Irena Pauku ja Kalver Kaseorg ning Kertu Valjala
Muusika rütmidest tekkivaid vibratsioone võib lava külgkardinate vahel kehaga tunda. Must põrand särab valguse käes nagu peegel. Dance Fusioni tantsijad on oma osa teinud. Kohe lõpetavad valgetes triiksärkides hiphopparid, kellele Ladies Latini naised nende liigutusi matkides hämaruses kaasa elavad.
«You’re the one that I want,
you’re the one, yes you are ...» laulab Gibson Brothers.
See on märk. Kaheksa löögiga astuvad valgusesse esimesed. Järgmisel kaheksal löögil ülejäänud. Mina jään seisma publiku poolt vaadates vasakpoolse diagonaali tagantpoolt neljanda tantsijana.
Esimest korda elus
Tõstan käe üles pea kohale täpselt siis, kui kõlab: «Cu-ba, quiero bailar la salsa ...» Ülejäänud 29 naist teevad sedasama. Maakeeli tähendab see, et ma tahan tantsida salsat.
Eesseisvad 90 sekundit tipin kõrgetel kontsadel samme nagu õmblusmasin pisteid. Vahepeal joonistan puusaga kaheksaid. Siis keerlen teise tantsija juhtimisel, käed pea kohal, ümber oma telje 360 kraadi ja kohe sinna otsa teise samasuguse pöörde. Lõpuks olen tiirelnud ka ümber oma partneri poolteist ringi, tempos alla ei anna. Kombinatsiooni nimi on «sombreero».
Siis rivistun kaheksa plaksuga tagasi oma kohale kujuteldaval maleruudul ja algab finaalosa. «Cu-ba, quiero bailar la salsa ...» laulab Gibson Brothers ennastunustavalt. Kakskümnend viimast sekundit, kuhu tuleb panna maksimaalne energia, mis ei tohi kedagi külmaks jätta. Publik huilgab.
Tähtvere tantsukeskus lõpetas Vanemuise kontserdimajas läinud nädalal 15. hooaja kahe täispika etendusega «Head ööd ja tere hommikust!». Lavalt käis läbi ligi 700 tantsijat, koolieelikutest kuni igas vanuses täiskasvanuteni välja. Maha müüdi tuhat piletit. Liialdamata võib öelda: «Vau!»
Mõnel teisel juhul oleksin võinud kaela pikaks venitades istuda saalis. Või siis teinud lavaproovi ajal reporteritöö märkmeid, hinnanud esinejaid stiilis, et oo – päris hea! Oodanud, mil fotograaf pildid kätte saab, küsinud asjaosalistelt kommentaare, lahkunud ja kirjutanud uudise. Seekord oli olukord teine. Ma ise olin tantsijana laval, esimest korda elus!
Üksinda kodus
Leidsin Ladies Latini tunnid üles eelmisel sügisel. Treener Kertu Valjala pani mind ootejärjekorda, sest kõik ta kolm rühma ehk edasijõudnute, kesktaseme ja alustajate rühm olid käijatest pungil.
Mina algajaks ei tahtnud. Leidsin, et tantsida ma oskan. Lapsena tegin rahvatantsu, spordiklubis olin alati valinud kas zumba või body latin’i treeningud. Pikki aastaid kuni senimaani olen harrastanud elukaaslasega standard- ja Ladina-Ameerika tantse, tangost ja quickstep’ist kuni samba ja džaivini välja.
Võistlemas ei käi, pole kunagi käinud, sest mul puudub esinemisnärv. Ilmselt seepärast meeldibki mulle kõige enam tantsida iseendaga koos ja üksinda kodus.
Nädal enne Vanemuise lavaproove võtsin end tõsiselt käsile. Tõmbasin magamistoa ukse koomale, tegin peegli ees ruumi, avasin öökapil arvutikaane ja – enter!
Oktoobris vabanes Ladies Latini kesktasemes koht. Möödus kaheksa kuud.
Ma tean küll, et see on mu enda süü. Olen uudishimulik, ei kaalu alati kõiki ohte. Torman. Mõtlen, et eks pärast paistab, et plaanid on selleks, et neid muuta. Aga seekord mängisin end nurka.
Kõik algas nüüd üsna hiljuti ühes trennis, mil Kertu Valjala tuli lagedale jutuga, et Tähtvere tantsukeskus valmistub hooaja lõpukontserdiks ja Ladies Latini edasijõudnute rühm esitab seal ühe osa oma «Quimbara» kavast. Sellestsamast kavast, millega nad nii tantsuolümpia kui ka Kuldse Karika finaalis kõrgele kohale jõudsid. Ja et kesktaseme tantsijail on aeg see salsa samuti selgeks õppida, sest kui keegi meist tahaks näiteks esinema tulla ja vahva kogemuse saada ... Et kes siis tahab esinema tulla?
Minu ümber tõusid mõned käed, ühtlasi märkasin, et tõusis ka minu käsi.
:format(webp)/nginx/o/2025/06/10/16912891t1he1d7.jpg)
Kertu Valjala on jutustamises meister. Sellest sain juba talvel aru. Ta oskab ka hilisõhtuses trennis rääkida tuima päeva säravaks. Meelitada tagarea tantsijaid esiritta, neid väsimatult kiites ja julgustades, kuni hakkadki end oma kaaslaste ees mugavalt tundma ja peegelpildist lugu pidama. Kõik need samba, rumba, tša-tša-tšaa, džaivi, batšaata, tšarlstoni ja salsa ning isegi Hispaania ja Aafrika tantsude kavad. Nüüdki tinistas ta mind ühe suusoojaga ära.
Kohale jõudis see kõik liiga hilja. Küsimus ei olnud sammudes. Küsimus oli selles, et võrreldes edasijõudnutega oli meie rühm salsat tantsinud poole aeglasemas tempos. Esimene ühine trenn osutas halastamatult sellele, et kõik, mis mul varem peas valmis oli, lagunes koost.
:format(webp)/nginx/o/2025/06/10/16912892t1h5c98.jpg)
Õnneks salvestab Kertu Valjala aeg-ajalt meie tantsusid videosse, nii ka selle salsa originaaltempos variandi. Et juhuks, kui keegi tahab, saab kodus iseseisvalt pusida. Selline päästerõngas või nii.
Nädal enne Vanemuise lavaproove võtsin end käsile. Tõmbasin magamistoa ukse koomale, tegin peegli ees ruumi, avasin öökapil arvutikaane ja – enter!
Tõde oli kohutav. Ma ei suutnud ilma ekraanilt spikerdamata seda koreograafiat otsast lõpuni maha tantsida. «Komistasin» iga mõne takti järel. Teadsin hästi, mida peavad tegema jalad, käed, õlad, puusad ja millal tuleb peanõks ning vastassuunas pöörded. Aga loo tempo oli palju kiirem kui ühendused minu ajus.
Varem või hiljem see kehamälu muidugi tekib, kõik sõltub korduste arvust. Hoopis teine asi on ärevusega. Mõistsin, et kui soovin oma sooritusega lavavalguses päriselt toime tulla, pean harjutades tõstma stressitaset.
Puhkepäeval esitasin elukaaslasele ebatavalise soovi: vaata mind! Tal oli parasjagu kaheaastane pojapoeg põlvedel ja muidu nii rõõmsameelne laps muutus minu liigutusi nähes äärmiselt tõsiseks. Ei kostnud ühtki plaksu.
Et juhuslikult oli Tartust läbisõidul mu eksabikaasa, siis tantsisin oma sammud ette ka talle, kui koos lastelastega mänguväljakul käisime. Ta ei öelnud mitte kui midagi.
Kaos ja katastroof
Järgmisel õhtul kella seitsme paiku töö juures, mil peaaegu kõik olid toimetusest lahkunud, aga minul tuli sättida end Vanemuise kontserdimajja esimesse lavaproovi, panin klapid pähe ja tantsisin salsa läbi oma töökaaslase Raimu Hansoni selja taga. Saavutasin stressitaseme, mis võis sarnaneda lavaärevusega. Arvutisse süvenenud Raimu Hanson ei märganud õnneks midagi.
Esimeses lavaproovis tabas Ladies Latini naisi katastroof. Lava näis absoluutne vaenlane, mitte enam hubane treeningusaal, kus parketi iga kriim on tuttav. Kõigepealt ei osanud me end õigesti ära jaotada akside ja lavatehnika vahel, kust meil polnud lootustki nelja sammuga jõuda oma kohale, et kahel pikal diagonaalil poos võtta.
Rääkimata sellest, mis juhtus «sombreero» ajal, kui kõik tantsijad oma partneriteni ei jõudnud ja mõned hoopis valesse suunda keerlesid.
Sain teada, kuidas teha tants korda lava tarbeks, kui sul piisavaks harjutamiseks aega ei anta, aga järgmisel korral sa enam eksida ei tohi.
Hirmust peksleva südamega mõtlesin, et ma ei kohane selle olukorraga iial. Mul ei ole võimalik ka mitte kuhugi põgeneda. Ja kui kõik teised lõpuks sellega hakkama saavad, siis mina ilmselt minestan.
Treener Kertu Valjala nägi lavaproovi kaost saalist pealt ning võttis meid fuajees vastu stoilise rahuga: «See kõik on täiesti tavaline, see ongi esimesel korral alati nii!»
:format(webp)/nginx/o/2025/06/10/16912890t1he6ef.jpg)
Järgnevad kolm päeva avasid mu silmad, luues senise maailma kohale kontrastidest kireva horisondi. Sain palju teada.
Sain teada, kuidas teha tants korda lava tarbeks, kui sulle piisavaks harjutamiseks aega ei anta, aga järgmisel korral sa enam eksida ei tohi.
Selle, kuidas kolmekümnekesi end soojaks tantsida, kui su rühm peab üles astuma kontserdi teise poole esimeses kolmandikus ja kui paremat võimalust kui keldrikorruse kitsas garderoob pärast vaheaja kolmandat kella ei ole.
Mida mõelda või teha lava taha suunduvates pikkades koridorides, kus ei ole õhku ja kus tuleb igaks juhuks seista kümneid minuteid varem, et olla valmis ootamatusteks.
Kuidas hoida seinale nõjatuvas kehas alles salsa rütm ja energia, mis peab sust välja plahvatama niipea, kui kontsad lavapõrandat puudutavad. Kuidas üldse hoida end jalul, kui seljataga on ebaloomulikult pikad päevad, mil oled unustanud lõunatada, sest isu ei ole ja süda on natuke paha.
Mismoodi end õhtul maha laadida, kui läbihigistatud esinemiskostüüm pesumasinas taas tiire teeb ja Gibson Brothers muudkui taob peas: «Cuba, quiero bailar la salsa», kuni see rida moondub enne uinumist maakeelseks: «Kuuba, see labajala salsa ...»
Head ööd!
Kui ma pärast esimest kontserti, spordikott seljas, tund enne keskööd Vanemuise mäest alla marssisin, kõndis mulle vastu üks naine. Jõudsime kohakuti, ta peatus ja küsis: «Vabandage, kas te räägite eesti keelt?»
Räägin küll, vastasin lahkelt ja jäin teda huviga silmitsema. «Teate, ma olen terve päev siin linnas inimesi vaadanud ja mitte keegi ei ole nii rõõmus nagu teie. Te naeratate,» ütles ta.
No vaat, tulen just otse lavalt, miks siis mitte, vastasin talle mõttes. Ja soovisin komplimendi tegijale õnneliku südamega head ööd.
/nginx/o/2025/06/10/16912893t1h8f1a.jpg)