ARVUSTUS ⟩ Peeter Oleski isepäised uitmõtterännakud

Peeter Oleski artiklikogumiku esikaas. Foto: Repro

Olen Tartu Postimehes 5. jaanuaril 2009 arvustanud Peeter Oleski (1953–2021) eelmist artikliraamatut «Filoloogia tõeline tähendus» (2008), mis sisuliselt võiks samuti kuuluda «Eesti mõtteloo» sarja. Kirjutasin selles arvustuses, et «Peeter Oleski väliselt sageli jäiga ja tõreda hoiaku taga peitub avarapilguline, ebadogmaatiline ja paindlik mõtleja».

Vastne kogumik «Inimestest ja raamatutest» on kokku seatud peamiselt Oleski elu viimase aastatosina kirjutistest ning siin oleksin mõneti kriitilisem.

Oleski kahte teost võrreldes tundub, et autor on vanemas eas läinud kuidagi eriti kärsituks ja läbematuks, püüdes mõneski kirjatükis kõike oma vaimurikkusi ühekorraga välja valada. Samas on tema huvidering sedavõrd lai, et ei võimalda mõnigi kord lähemat keskendumist ühele autorile või teemale. Eriti nähtav on see nimesid ja pisifakte kuhjavates artiklites füüsikast ja füüsikutest. Pikalt, keeruliselt ja segaselt kirjutada pole aga teatavasti eriline kunst ...

Jah, Oleski hilispõlve looming on omamoodi assotsiatiivne kirjandusteadus – ja ka üldisem «impulsiivne mõttelugu» –, kus mõtted sageli tõepoolest peaaegu et kontrollimatult uitavad.

Viimasel ajal ei tahtnud meie soliidsemad ajakirjad Oleskilt enam kaugeltki kõike avaldada ja nii on otse uskumatu hulk tema (lühi)kirjutisi laiali pillatud hoopis maakonnalehtedesse – olen neid leidnud üsna kummalistest kohtadest.

Ometi on Oleski tekstides sageli kohal see «miski», need pilkupüüdvad sähvatused, mis võimaldavad paljudest autori nõrkustest ja veidrustest üle ja mööda vaadata.

Tema isevärki loomelaadi piiritleda püüdes leidsin talle pühendatud meenutuste kogumikust «Meie Peeter» (Ilmamaa, 2022) tabava iseloomustuse: «Ta oli põhimõtteline isemõtleja. Neljal juhul viiest võis see tunduda triviaalsena, jalgratta leiutamisena,» märgib Toomas Liivamägi (lk 154). «Viiendal korral aga jõudis ta mõttekäiguni, mille peale keegi polnud tulnud. Just seda unikaalset viiendikku hindasid kõrgelt tema nõu kasutanud inimesed.»

Midagi taolist võib kogeda ka mitmete Oleski kirjatööde puhul. Vahel kipub tema mõttelõng takerduma või lausa ummikusse jooksma. «Sageli ei meeldinud mulle ta ajaleheartiklid,» tunnistab Sirje Olesk («Meie Peeter», lk 213). Küllap pole raamatu koostajatel olnud kerge.

Ent rohkete kõrvalepõigete, hargnemiste ja uitmõtete juures võib Peeter Olesk ootamatult ja ikkagi jõuda originaalsetele järeldustele ja üldistustele.

Nagu esimeses, nii ka teises kogumikus on kohal tema vanad lemmikud Gustav Suits ja Nigol Andresen, aga ikka on tal midagi intrigeerivat öelda ka maailmanimede kohta: Kierkegaard ja Brandes, Lotman (tsükkel «Romaaniülikool»). Tema rohketes memuaarsetes kildudes (Paul Ariste, Harald Peep, Karl Muru, Ülo Tedre, Heldur Niit jpt) leidub meie kirjandustegelaste isiklike suhete ilmekat läbivalgustamist.

Sari «Eesti mõttelugu» ei peagi olema ühtlaselt mõõdetud ja kaalutud ilusate ja säravate mõtete rida. Vahel võivad just autori veidrused, ootamatud visioonid, kummalised mõttehüpped või ka lausa irratsionaalsed anomaaliad panna tema mõtted paremini kõlama. Nii näikse see olevat ka Peeter Oleski puhul.

Artiklikogumik

• Trükist on tulnud Peeter Oleski artiklikogumik «Inimestest ja raamatutest».
• Koostanud Janika Kronberg ning Sirje Olesk.
• Sarja «Eesti mõttelugu» raamat nr 183.
• Kirjastanud Ilmamaa, Tartu 2025, 494 lk.