ARVUSTUS ⟩ Peeter Oleski isepäised uitmõtterännakud

Peeter Oleski artiklikogumiku esikaas. Foto: Repro

Olen Tartu Postimehes 5. jaanuaril 2009 arvustanud Peeter Oleski (1953–2021) eelmist artikliraamatut «Filoloogia tõeline tähendus» (2008), mis sisuliselt võiks samuti kuuluda «Eesti mõtteloo» sarja. Kirjutasin selles arvustuses, et «Peeter Oleski väliselt sageli jäiga ja tõreda hoiaku taga peitub avarapilguline, ebadogmaatiline ja paindlik mõtleja».

Vastne kogumik «Inimestest ja raamatutest» on kokku seatud peamiselt Oleski elu viimase aastatosina kirjutistest ning siin oleksin mõneti kriitilisem.

Oleski kahte teost võrreldes tundub, et autor on vanemas eas läinud kuidagi eriti kärsituks ja läbematuks, püüdes mõneski kirjatükis kõike oma vaimurikkusi ühekorraga välja valada. Samas on tema huvidering sedavõrd lai, et ei võimalda mõnigi kord lähemat keskendumist ühele autorile või teemale. Eriti nähtav on see nimesid ja pisifakte kuhjavates artiklites füüsikast ja füüsikutest. Pikalt, keeruliselt ja segaselt kirjutada pole aga teatavasti eriline kunst ...