Sajune kevad tõi sääseuputuse. Mida teha?

Sääsed on kohal niipea, kui inimene peanupu koduuksest välja pistab. Sajune kevad oli soodne aeg paljunemiseks ning nüüd on sääseuputus kohal. Foto: Kristjan Teedema

Sellist kurtmist kuuleb nii linnas kui maal. Tänavune vihmane ja pigem sombune kevad on pinnuks silmas suurt sooja ootavale inimesele, aga suurepärane aeg sigimiseks sääskedele, keda sel aastal on tohutult.

Sääskedel on praegu tõesti lust ja lillepidu, nentis loodusemees Vahur Sepp. Tänavune kevad on võrreldes paari eelnevaga palju sajusem, varasematel aastatel on juuni alguseks olnud kerge põud juba kohal ning sääskede paljunemisel kriips peal, selgitas ta.

Vihmane kevad on sääskedele paljunemiseks väga soodne ning sellest lõikavad kasu nii linnud kui ka kalad. Nii saavad linnud vähese vaevaga söönuks ning kaladelgi on hea veepinnalt sääsevastseid noppida.

Kuid mida rohkem on sääski, seda tüütum on inimesel õues toimetada või aega veeta. Kuplas jalad ja käed paistavadki sel kevadel olevat paratamatud kõrvalnähud.

Mida küll teha?

Kas inimesel on nende nuhtluste vastu üldse võimalik midagi teha? Vähe küll, aga üht-teist siiski.

Näiteks kui kuival ajal on kasulik maja ümber hoida vihmavee kogumiseks ämbreid ja tünne, siis tänavu ei soovita Sepp seda teha. «Kastmisvee anumad on sääskedel väga head kohad paljunemiseks, sest vesi seisab. Selliste tünnide ja vannidega aitavad inimesed sääskedel oma aias eriti jõudsalt paljuneda,» sõnas ta.

Siiski on sääskede negatiivne mõju Sepa sõnul inimeste peas kinni ning pealegi oleks ilma sääskedeta toiduahelast puudu oluline lüli. See aga ei tähenda, et suur loodusesõber end sääskedel vabatahtlikult süüa laseks. «See peab olema väga kaval sääsk, kes minule ligi pääseb,» muheles ta.

Verd otsivad sääsed orienteeruvad objektide liikumise, kuju, värvi, temperatuuri ja süsihappegaasi ning mitmete teiste keemiliste signaalide põhjal, ütles teadlane Heli Kirik.

Nii murrab Sepp metsa jõudes oksa ning peletab sellega sääski kaugemale. Kui käsi on vaja aga millegi muu jaoks töös hoida, kasutab ta poest saadavaid sääsetõrjevahendeid. «Täitsa tavalisi, mis mul siin maal kaupluses on saada,» märkis ta.

Kui kaubanduslik sääsetõrje aga koju ununeb, võtab loodusemees hobumadarataime ning hõõrub sellega randmeid, see hoidvat sääsed eemal. Ka kihulase hammustusele tasub hobumadara õievedelikku määrida, see aitab sügeluse vastu.

Kui Sepal on omad võtted, millega sääski endast eemal hoida, siis maaülikooli bio- ja keskkonnateaduste teadur-järeldoktor Heli Kirik hoiab töövälisel ajal sääskedest üldse eemale. Näiteks tuulele ja päikesele avatumad kohad on sääsklastele ebameeldivad, aga Kirikule täitsa sobivad. Vajadusel kasutab ta ka sääsetõrjevahendeid, eelistades pikaridiini sisaldavaid tooteid.

Ehkki praegu põhjustavad sääsed vaid lühiajalist ebamugavust, ei pruugi see kliima soojenedes nii jääda. Eestis on olnud peaaegu saja-aastane periood, mille jooksul ei ole inimesed pidanud muretsema pistesääsklastega levivate haiguste pärast. Kiriku sõnul ei lase globaalsed muutused sellel olukorral igavesti kesta ja kui pistesääsklastega seotud haigused uuesti aktuaalseks muutuvad, siis oleks parem, kui patogeeni kandev sääsk ja inimene üldse kokku ei puutukski.

Sääsed Eestis haigusi veel ei levita, küll aga parasiite. Nüüdseks on Eestis kanda kinnitanud juba kaks pistesääsklastega levivat ümarusside liiki: koerte südameuss (Dirofilaria immitis) ja Dirofilaria repens, kellel eestikeelset nimetus​t veel ei ole, rääkis Kirik. Mõlemad on põhiliselt lihasööjate loomade parasiidid, kuid võivad nakatada ka inimest. Seda enam tasub end sääskedest eemale hoida.

Sääsele atraktiivne

Peaaegu igal kevadel paistavad sääsed üha agressiivsemad ja vihasemad-valusamad. Tegelikult on see aga tunnetuslik, sääsed elavad ikka vastavalt oma bioloogiale. «Enamiku sääseliikide emased peavad pärast paaritumist verd imema, et tagada munade tootmiseks vajalik valguvaru. Seesama tsükkel kordub igas uues põlvkonnas,» selgitas teadlane.

Kirik ütles, et kui inimene tunneb, et ühel või teisel aastal häirivad sääsed teda justkui rohkem ja tunduvad kurjemad, siis ka sellel on kindlasti oma põhjus. Ühest küljest võib see tulla aasta iseärasustest. Näiteks kui ilm on olnud pikalt külm või kuiv, kuid muutub järsku putukatele sobivamaks, võib kooruda suur hulk sääski korraga.

Sarnane asi võib juhtuda ka siis, kui mitmele lumevaesele aastale järgneb suurte üleujutustega aasta. Sel juhul koorub samal ajal mitme aasta jagu kevadvetest sõltuvaid pistesääsklasi ning inimese ja sääse kokkupuude on suurem.

Teisalt on ka individuaalsemaid põhjuseid, miks sääsed võivad kedagi ühel või teisel aastal rohkem segada. «Verd otsivad sääsed orienteeruvad objektide liikumise, kuju, värvi, temperatuuri ja süsihappegaasi ning mitmete teiste keemiliste signaalide põhjal,» selgitas Kirik. «Seega võib igaüks meist olla erinevatel aegadel pistesääskedele rohkem või vähem atraktiivne.»

Loodusemees Vahur Sepp on küll suur loodusesõber, aga sääskedel ta end vabatahtlikult süüa ei lase, vaid võtab meetmed tarvitusele. Foto: Kristjan Teedema