:format(webp)/nginx/o/2025/06/09/16910320t1h7125.png)
Olen pärit Tartust, õppinud siin nii põhikoolis kui gümnaasiumis, mänginud aastaid võrkpalli ja ka ülikoolitee algas kodulinnas. Kuigi Tartu on mulle väga armas, on elu pakkunud võimalusi mujalgi kogemusi omandada – ja ma olen need võimalused vastu võtnud.
Jagan oma lugu noorematele lugejatele, et julgustada neid proovima midagi uut, astuma mugavustsoonist välja ja kogema elu teisel pool tuttavat igapäeva.
Minu haridustee algas Kivilinna koolis ja jätkus Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumis. Tagantjärele mõistan, et just see oli minu jaoks parim valik – kooli suund ettevõtlusele ja majandusele oli inspireeriv ning see jättis piisavalt aega ka hobideks.
Mängisin 12 aastat võrkpalli, alustasin Tartu Kalevis ja hiljem Duo klubis. Tulemused olid muljetavaldavad: Eesti teine koht ning rannavõrkpallis ka meistritiitel.
Võrkpall ei olnud aga pelgalt sport – see õpetas mulle distsipliini, järjekindlust ja meeskonnatööd. Minu treener Argo Meresaar oli tõeline eeskuju. Trennid andsid mulle esimesed kogemused sellest, kuidas saavutada tulemusi läbi pühendumuse.
Pärast gümnaasiumi suundusin ajateenistusse Kuperjanovi jalaväepataljoni. Sealne elu oli nii vaimselt kui füüsiliselt suur seiklus, aga ka väga arendav. Osalesin erinevatel õppustel, kogesin koostööd ja juhtimist ning sain aega mõelda, millist tulevikku soovin. Soovitan igale noorele seda teekonda – see ei võta elu ära, vaid annab juurde.
Just ajateenistuses küpses ka otsus jätkata õpinguid Mainori kõrgkoolis turunduse erialal. Nüüdseks tean, et turunduse alal ma ei plaani tööle hakata, kuid siiski hindan väga paindlikku õppemudelit ning muid silmaringi avardavaid ja erialaseid teadmisi. Lisaks sain võimaluse õppida viis kuud Türgis, rahvusvahelises Istanbuli ülikoolis.
Võõras keskkond on hirmutav, aga just siis, kui astud tundmatusse, hakkavad juhtuma kõige tähendusrikkamad asjad.
Southwestern Advantage’i suveprogrammi kohta olin varem lugenud vaid Jaak Roosaare «Rikkaks saamise õpikust». Kuigi paljud minuealised on terve suve USAs ukselt uksele raamatute müümise asjus skeptilised, siis mina kaalusin võimalust põhjalikult. Olen elus pigem uutele võimalustele avatud olnud ja kuigi suveks oli kindel töö juba olemas, nägin selles programmis võimalust isiklikuks arenguks.
Usun siiralt, et kahekümnendates noor peab veidi rohkem riskima ja uusi asju proovima.
Meie meeskond töötas New Yorgi osariigis väikestes linnades. Seal nägin Ameerika elu hoopis teistsugusest vaatenurgast: avatud ja vahetu kogukond, kus võõrast võetakse vastu nagu vana sõpra.
Mäletan eredalt, kuidas üks Mehhiko pere mind lahkesti poja sünnipäevale kutsus, kuigi nad ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Istusin seal ja mõtlesin, kuidas Tartust pärit noormees nüüd minutitega kuskil Kanada lähistel väikelinnas niimoodi omaks võeti, ja lõpuks laulsin neile ka eestikeelse versiooni sünnipäevalaulust. Sellised hetked annavad reisimisele tõelise tähenduse.
Miks see kõik oluline on? Paljusid noori heidutab mõte mugavustsoonist välja astuda. Võõras keskkond on hirmutav, aga just siis, kui astud tundmatusse, hakkavad juhtuma kõige tähendusrikkamad asjad.
Elu ei ole ainult kindlustunne ja turvalisus. Nooruses on meie võimalused kõige suuremad, sest veel pole laene, perekohustusi ega muid siduvaid piiranguid. Võib-olla ei ole suvi Ameerikas raamatuid müües igaühe tee. Aga oma tee leiad ainult siis, kui astud uksest välja.
Vahetusõpingud, tööaasta Austraalias, Euroopa ringreis või hoopis suvi Soomes metsas marju korjates – igas kogemuses on väärtus, kui sa ise selle vastu võtad ja sellest õpid. Sinu kogemused loovad sinu loo.
See, et oled noor, ei tähenda, et peaksid ootama. Vastupidi, see ongi parim aeg riskida, proovida uut, eksida ja uuesti alustada. Need kogemused kujundavad sind ja neid saad tulevikus uhkusega jagada.
Luban, et 20 aasta pärast ei kahetse sa neid pööraseid, inspireerivaid ja vahel ka kurnavaid kogemusi – hoopis räägid neid oma lastele särasilmil edasi.