:format(webp)/nginx/o/2025/05/15/16847313t1hd65f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/06/16900017t1h667d.jpg)
Kui keegi oleks mulle siis, kui Viljandi kruusaväljakutel pisikese poisina palli taga ajasin, öelnud, et kannan kunagi Liverpooli särki ja mängin iga nädal sadade tuhandete silmapaaride ees, oleksin ehk muhelenud ja trenni edasi teinud. Aga unistus elas ja kasvas ning mis peamine, jagus neid, kes julgustasid unistama.
Praegu seisab Eesti jalgpall aga silmitsi tõsise murega: puuduvad võrdsed võimalused selliste unistuste sünniks. Liiga palju sõltub klubide asukohast: kas lähedal on vajalik taristu, toetavad lapsevanemad, treenerid või lihtsalt transport, et noor saaks üldse mängule minna.
Olen viimase poole aasta jooksul istunud maha kümnete klubide esindajatega üle Eesti. Samuti toimusid jalgpallikärajad, kus arutasime ühiselt, mida on vaja selleks, et jalgpall ei muutuks vaid suurlinna mänguks. Need on olulised mõtted, millega tuleb tegeleda, sest nendest sõltub paljude noorte unistus.