:format(webp)/nginx/o/2025/05/26/16871382t1h3846.jpg)
Bernhard Show on öelnud, et kool on väike ühiskonnamudel, oma muutuste ja korduvate hädade ja puudustega. Keegi ei ole kunagi rahul ja keegi on alati ka süüdi.
Eesti kool on olnud üldiselt poliitikaväline või pole neid suuniseid tõsiselt ellu viidud ja on kõrvale hoitud. Nõukogude ajal õnnestus küll. Nüüd enam mitte. Olen lugenud ajalehtedest ja saanud ka teleuudistest sõnumeid Eesti praeguses demokraatlikus ühiskonnas peetavatest kohtuvaidlustest õpetajate ja koolidirektorite, valdade ja koolide vahel. Kokkuleppeid ei saavutata. Võim jääb vaimule peale.
Aga see ei ole ju eriline uudis. On ikka nii, et sööd selle leiba, kes su leivaisa on, muidu võetakse kannikas ära.
Hakkasin paralleele tõmbama enda teenistusajaga. Kuidas olid minu suhted sellel pikal ajal ülemustega. Mul on olnud võimalus teenida ühiskonda kohaliku haridusametnikuna, s.o koolidirektorina, ja selle kõrval ka koolmeistrina ilma katkestuseta aastatel 1970–1984 Tartus ja aastatel 1984–2005 Ülenurmel. Mõlemad suured keskkoolid.
Olin kahe suure kooli looja ja visionäär ning protsessi suunaja. Erimeelsusi oli, kuid maha «poolte kokkuleppe» ei võetud. Mu tööaastad olid ju erinevate poliitiliste jõudude ajal ja erinevate režiimide ajal.
Nõukogude ajal oli üheks ülemuseks haridusosakonna juhataja ja Eesti Vabariigi ajal oli selleks vallavanem.
Koolijuht peabki lähtuma omast koolist, teisiti ei saagi. Aga ta peab arvestama, et vallavanem on jõupositsioonil.
Mul oli alati sõnaõigus, argumenteerimisõigus, vaidlusõigus ja juhtus, et mõnigi koolile soodne otsus lahendati Tallinnas ministri kaasabil. Ministri jutule saada ei olnud raske.
Eesti Vabariigi ajal asjad muutusid. Kooli olukord muutus, sest juhtus, et vallavanem tahtis juhtida ka kooli. Ülenurme perioodil oli kaks vallavanemat. Esimese vallavanema võttis volikogu maha enne, kui ta minust lahti sai, kuigi protsess käis.
Teise vallavanemaga oli mul 17 aastat viljakat koostööd. Au mehele. Direktoriameti panin maha omal soovil pensionile siirdudes. Koolid on väga muutunud oma sisu, materiaalse baasi ja õpetajate haridusliku baasi poolest. Kvalifitseeritud õpetajaid lihtsalt ei jätku või ei tule nad kooli tööle. Põhjusi on palju ning koolist ei vaadata mööda mitte ainult palga pärast.
Et seda kõike tunnetada, peab ise selle sees elama. Lapsevanemate uus ja veel uuem põlvkond, peresuhted, õpilased. Olen käinud paljudes koolides Baltikumis, Euroopas, Skandinaavias, Ida-Saksamaal (SDV) ja Soomeski olid sõpruskoolid.
Selliseid uhkeid koole nagu meil nüüd, ma seal ei näinud. Praegused Eesti uued koolid on modernsed, kulukad ja valdadel raske ülal pidada. Tegelikult keskkoolid peaksid alluma otse ministeeriumile. Vallad ei suuda neid hallata.
Suur keskkool on vallale üks suur, tülikas ja kallis asukas. Iga õpilane toob pearahaga ka palju sisse ja õpetajate palgarahana läheb palju välja ka. Alati kannatab suurem kool, sest väikesed koolid kulutavad ju suurema arvelt.
Kõiki õpetajaid tuleb ent palga mõttes kohelda võrdsetena, mis sellest, et koormused ei ole võrdsed. Ja sellest sünnivad tihti arvamuste lahknevused direktoriga.
Haridusministeerium on viimasel ajal plaaninud uusi reegleid-muudatusi ja need on kõik torumõtlemise tulemused. Igas valdkonnas on vaja panoraammõtlemist. Ka see segab koolide tööd ja kui nüüd koolijuht arvab, et see on jama, ja konflikt on olemas. Koolijuht peabki lähtuma omast koolist, teisiti ei saagi. Aga ta peab arvestama, et vallavanem on jõupositsioonil.
Ta peab arvestama, kui vallavanem sõnab, nagu seda tegi Luunja vallavanem Aare Anderson koolidirektor Toomas Liivamäe lahkumise kohta: «On oluline meeles pidada, et sellistes olukordades on töövõtja alati nõrgemas positsioonis ja tööandja lahendab konfliktsed olukorrad ühel või teisel moel.» (TPM, 23.5)
Võim või vaim! Võimu saab mõõta seadustega. Vaimul mõõdikuid ei ole.