ARVUSTUS ⟩ Kolmekordselt läbi kootud Tapty mustrid keskpargis

Vaatajate ees on Maarja Johanna Mägi (vasakult) Maarja Jakobson ja Helgur Rosental. Foto: Henry Griin

See lavastus räägib minust. Nõnda tunneb ilmselt suur osa «Tapty 1985. Laskumine orgu» publikust, kes 1980. aastad üle ja läbi elanud on, olgu Tartus või mõnes teises Eesti provintsilinnas.

Kui pealkiri kannab nii konkreetset aastaarvu, tõmbab nähtamatu käsi vaataja peas paratamatult lahti vastava kartoteegisahtli ning puistab põrandale laiali arhiividokumendid, tekstid ja pildid, mõned selgelt loetavad, mõned juba tuhmunud, mõni korduvast vaatamisest kulunud, mõni vihaga puruks tõmmatud, mõnel tint pisaraveega laiali valgunud.

Lavastuse kunstnik Kristiina Põllu on kõik need paberid üles korjanud, kokku kägardanud ja näitlejatele kilekottidesse toppinud. Kilekotid on läbipaistvad, see tekitab ajus lühise – tol ajal polnud meil läbipaistvaid kilekotte, ainult valged olid, pilt peale trükitud. Seesuguse lihtsa nipiga on vaataja hoobilt ümber häälestatud – ilmselgelt ei tule siin esitamisele mingi nostalgiline heietus.