:format(webp)/nginx/o/2024/02/20/15897909t1hfafb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/22/16863649t1h109f.jpg)
Täna avatakse Tartu laulupeomuuseumis näitus «Kuhu lähed, laulupidu?». Kuraator on Kristiina Tael-Annuk. Näituse loomine seostub juulis Tallinnas peetava üldlaulu- ja -tantsupeoga. Näituse tekstiosa mõned mõtted olen võtnud oma jutu fookusesse, neid teravdanud ja laiendanud vaadet Tartu Vaimule ja Tartu muusikaelule.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/22/16863756t1hd242.jpg)
Mis on meile üldlaulupidu? Tartu Vaimu eredaimast sünnitisest – üldlaulupeost – on saanud kogu eesti rahvale isamaalisuse sümbol. Ta on pugenud rahva hinge ja tekitab helgeid tundeid. Tema kaudu väljendub kujukalt rahvustunne ja rahva ühtehoidmine. Me ootame ja soovime ikka ja jälle tunda ühtehoidmise ning ühtekuuluvuse magusat vilja. Tunda, kuidas muusika – vanad ja uued laulud – inimesi puudutab. Erilisust lisab peole ka mastaap: suur lauluväljak ja laulukaar, suur lauljate ja kuulajate hulk, suur melu ...
Veel on laulupidu:
– maamärk, mis aitab hoida keelt ja meelt;
– tuletorn, mis aitab hoida valitud teed ja suunda;
– mesipuu, mis aitab kokku hoida ja edasi püüelda.
Nii meie ise kui teisedki rahvad peavad meid laulurahvaks. Selle tiitli oleme saanud oskusega siduda lauluoskust kõrgete aadete – rahvuslikkuse ja ühtehoidmisega. Ühtehoidmise eriväljenduseks on kujunenud laulupeost sündinud laps, laulva revolutsiooni sündmused 1988. aastal.
Helilooja Rudolf Tobias ütles: «Suuri asju tahta – see rahuldab!» Oli 20. sajandi algus ja Tobias elas Tartus. Siin tegutsesid ammu Tartu ülikool, Õpetatud Eesti Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Vanemuine ja Vanemuise selts, ilmus Postimees. Tobias lisas «suurtele asjadele» oratooriumi «Joonase lähetamine» ja koos Aleksander Lättega eesti esimese sümfooniaorkestri edendamise. Tartust oli saanud vaimukeskus, millele oli andnud aupitseri 1869 sündinud üldlaulupidu. Siin sai Tartu Vaimule viljastav pesapaik.
Mõiste Tartu Vaim levis laiemalt alates 19. sajandi keskpaigast. Tartu Vaim on poeetiline kategooria, mille ümber võib vabalt fantaseerida. Ometi tundub, et alati ei teata Tartu Vaimu tiibade kärpimisest.
Noore Eesti Vabariigi pealinn vajas suuremat kaalu ja tähtsustamist. Leiti, et Tallinn peab ka vaimupealinn olema. Mõnedki kultuurikooslused tulid siia Tartu arvelt.
Valdur Mikita on kirjutanud: «Kitsamas tähenduses on Tartu Vaim miski, mis vastandub Tallinna võimule. Tallinn on võimupealinn, Tartu vaimupealinn.»
Veidi pärast riigikohtu Tallinna viimist avaldas riigivanem Konstantin Päts 1936. aastal survet, et Tartu ülikooli Tallinna viia. Õnneks ei suutnud ta seda läbi suruda, viidi vaid tehnikateaduskond. Hakkas toimima tsentraliseerimine. Tartus säilisid õnneks kõrgem muusikakool ja kunstikool Pallas. Kõrgem muusikakool sidus endaga palju tuntud muusikuid, osutus ka heaks Tartu muusikaelu sisustajaks ja tugevaks baasiks muusikutele Vanemuise ja teiste muusikaasutuste tarvis.
Nõukogude kord taandas mõlemad kõrgkoolid keskastme koolideks. Taastatud Eesti Vabariik taastas Pallase varasema statuudi, Tartu kõrgema muusikakooli järjepidevus jäi taastamata. 1990ndate algul likvideeriti kaua püsinud heliloojate liidu Tartu osakond (alles jäi kirjanike liidul ja kunstnike liidul). Tartu kirjanikel ja kunstnikel on nendele vajalikud kasvulavad, kõrgkoolid Tartu ülikool ja Pallas, olemas. Muusikutel mitte.
Toon rõõmsamas võtmes eeskujudena kaks kultuurilise järjepidevuse südantsoojendavat näidet: Maarja kiriku kui esimese üldlaulupeo kiriku visa ja eesmärgikindel taastamine; Tubina festivali algatamine (kunstiline juht Mihhail Gerts). Mõlemad tõestavad, et Tartule saab tagasi tuua siia kuulunud väärtusi!
Allpool esitatud mõtetega ei soovi ma riivata ühegi isiku ega institutsiooni kompetentsi. Tegemist pole Tallinna ja Tartu vastandamisega, vaid mõtteliinidega seoses üldiste muutustega ajaloolises järjepidevuses. Siit pinnalt võiks tekkida diskussioon.
I ja II laulupidu toimusid Tartus, III oli Tallinnas, IV ja V taas Tartus ning VI jälle Tallinnas. Kujunes traditsioon, et iga kolmas kord sai teatepulga Tallinn. Tallinn kasvas ja arenes kiiresti ning suurem keskus tahtis ka kultuuriliselt suuremat tähelepanu. Tallinnaga peo jagamine oli igati diplomaatiline ja humaanne otsus.
Tartu võiks saada tagasi üldlaulupeo korraldamise õiguse näiteks üldlaulupeo või Tartu ajaloo mõne suurema tähtpäeva puhul.
1910. aasta VII laulupeo teatepulka enam Tartule ei antud. Tallinn lihtsalt jättis Tartu sümboljuure oma tiiva alla.
1921. aastal loodud Lauljate Liidu põhitegevuseks sai üldlaulupidude korraldamine ja korraldajaks tsementeeriti Tallinn. Tartule jäeti Tartumaa 1926., 1930., 1935. ja 1940. aasta laulupeod. Nende laia haardega tõid tartlased esile, kust on pidu alguse saanud. Peod paisutati Tallinna omadega võrdseiks, mille eest saadi Lauljate Liidult avalikult noomida. Postimehest 1926. aasta peo eelõhtul: «See Tartu laulupeo paisumine maakondlikust ülemaaliseks põhineb Tartu erilisel külgetõmbejõul kui laulupidude linnal. Siin on ju nende sünnipaik. Siin on ju kõik esimesed ja tähtsamad laulupeod peetud.»
Mitmed tuntud isikud võtsid teravalt sõna Tartule tehtud ülekohtu suhtes 1930. aastail. Neist järsema ütlemisega olid poliitik Jaan Tõnisson ja koorijuht Leenart Neumann.
Üks tänapäevane vastuargument Tartule üldlaulupeolinnana on, et siia ei mahu kõik soovijad, ei lauljad ega publik. Aga ei peagi iga kord hiigelmastaap olema! Tartu pakub kammerlikumat, retrolikumat lähenemist. Pidude korraldamisega on saadud väga hästi hakkama. 2024. aastal saadi säravalt maha ka tantsupeoga.
Tartu võiks saada tagasi üldlaulupeo korraldamise õiguse näiteks üldlaulupeo või Tartu ajaloo mõne suurema tähtpäeva puhul. On aga juba otsustatud, et tänavusuvisele järgnev üldlaulupidu tuleb aastal 2028 Tallinnas.
Iga üldlaulupeo eel kerkib üles tulevikuküsimus. Kas laulupidu on enesestmõistetavus? Kas on vaja moderniseerimist? Korrektiive repertuaaris? Laulupidude üldjuhi Uno Uiga intervjuust Videvikule: «Ligi poolteist sajandit on pidu sellisena vastu pidanud, seepärast arvan, et ei maksaks pidu liialt moderniseerida. Üldlaulupidu peab olema selle sõna otseses mõttes üldrahvalik, ajastule vastav ja jõukohane.»
Kas laulupidu on ohus? Jah, on. Kasvõi sellepärast, et praeguse aja heitlik maailm paneb vaatama kõike uue pilguga. Vaja on riigi ja kogukondade suuremat toetust ja tähelepanu. Meenutame sõltuvusi ajaloo keerdkäikudest: neli korda on olnud kuni 14-aastaseid vahesid. Põhjusteks revolutsioonid, maailmasõjad. On suur ime, et alates 1947. aastast on kõik peod toimunud.
Üks oht aga tiksub siinsamas: koolide lauluharrastus väheneb, koorilaul pole kohustuslik. Aga koolidest saadav algõpetus on ikka olnud laulupeo toimumise algläte. Seda rõhutas papa Jannsen, rõhutas ka Heino Kaljuste ütlusega «Laul algab koolist». Uno Uiga on väljendanud muret muusikaõpetuse süsteemituse pärast üldhariduskoolides.
Peost osavõtt on kujunemas omaette staatuseks, selleks moodustatakse ajutisi, nn laulupeokoore. Pärast pidu minnakse laiali. See on küll ajastu märk, aga ikkagi märk taandarengust, sest ei kindlustata tagalat.
Üldlaulupidu 200. Alo Põldmäe fiktsioone
- Tartu laulukaare all aastal 2069. Laulupeo aupanteonis on virtuaalse ajakapslina tegutsev esimese peo mudel pildis, helis ja ajas. Saab ka vaadata Tanel Toomi mängufilmi «Kahe kivi vahel» sellest laulupeost.
- Läheduses on esimese peo olulisemate tegelaste skulptuuride aed (Jannsen, Koidula, Kunileid, Hurt, Wirkhaus, Willigerode, Pacius).
- Laulupeo programmis on:
- 1869. aasta laulupeo retrokontsert (pilvitu taevas garanteeritud!),
- kooride võistulaulmine,
- avalik pidusöök vabas õhus 4500 inimesele,
- peol osalevad eesti ja välismaa inimlauljate ja robotite koorid. Juhatavad inimesed ja AI dirigendid,
- veerand lauludest on eesti rahvusest robotite loodud.