Juhtkiri: linnakodanikule

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tiit Veeber.

FOTO: TPM

Soojaärimees Tiit Veeber kandis oma elus mitmeid nimesid ja märke. Mõnda neist teadsid paljud, paljusid neist teadsid vaid talle lähedased. Üks, mida Veeber ikka ja jälle kasutas, oli tiitel «linnakodanik». Nupuga soni kõrval, mis oli talle väliselt üks väga iseloomulikke asju.



Veeberile omaselt ei olnud keegi talle seda linnakodaniku tiitlit andnud, ta oli ise selle endale võtnud. Ja kui juba ise võtnud, siis kandis Veeber seda tiitlit kohati nii suure kirega, mis oli igati nähtav. Nähtav ja tihti ka lausa füüsiliselt tajutav ning siinjuures pole viidatud üksnes Veeberi kõvamehisele käepigistusele.

Muidugi ei näe me inimese sisse, et täpselt teada, miks ta üht või teist asja just niimoodi teeb või miks ta üht või teist asja just niimoodi seletab, kuid näib, et just see valik – proovida olla linnakodanik – aitab seletada nii mõndagi Tiit Veeberi tegemistest.

Olla linnakodanik, ja seda veel rõhutadagi, tähendab ju seista oma linna eest. Veeber ei kasutanud seda tiitlit pikalt ega kuigi tihti (kuigi see jäi talle külge kui liimitud), tema avalikus elus oli perioode, kus ta oli rohkem linnakodanik, ja perioode, kus ta oli rohkem ärimees.

Rohkem linnakodanik oli Veeber Tartu Postimehe arvates siis, kui vene aja lõpus ja eesti aja alguses tuli ümber teha kogu Tartu katla- ja soojamajandus (kui lühidalt öelda), ning ajal, kui Veeber proovis jõudu kohalikus poliitikas (kui veel lühemalt öelda).

Siis ta tihti rõhutas seda tiitlit – linnakodanik. Veeberlikult otselöövalt on ta näiteks 1992. aastal Postimehes kirjutanud: «Tahan öelda, et linnavolikogu ja linnavalitsuse vastavate ametnike impotentsus talveks ettevalmistamisel on sedavõrd äraspidine, et lähema kahe nädala jooksul tuleks rahval luua initsiatiivgrupp, kelle juhendusel tuleb hakata talveks tõsiselt valmistuma.»   

Muudel aegadel oli Veeber lihtsalt Veeber, keda lisaks soojamajandusele (kui ikka lühidalt öelda) jätkus väga paljudesse kohtadesse.

Vaevalt, et Veeber teistmoodi oleks saanudki, sest üks tema omapäradest, mis paljudele otse ja selgelt silma hakkas, oli tohutu energia. Kui sulle on kusagilt (kust? Supilinnast?) antud nii palju energiat, siis sa peadki seda kasutama. Pole muud võimalust. See on sinu roll. See on sinu ülesanne siin ilmas. Veeber kasutaski.

Neiski paljudes kohtades (olgu see siis muusikakollektiiv Kollane Allveelaev G, kirjastus Ilmamaa, Postimehe trükikoda ja Postimehe maja, Peetri kirik, Kambja perekivi, Emajõe pardid, keda Veeber ikka ja jälle söötmas käis – kui tuletada meelde esimesena pähe tulevaid) võib välja lugeda linnakodanikuks olemist kui mootorit, mis seda meest käima lükkas.

Kindlasti oli neid käimalükkavaid tegureid teisigi, kuid tundub, et igal juhul ja igas teos oli ka paras annus Tartu linnakodanikku. Selle eest Tiit Veeberile, veel tagantjärelegi, aitäh! 

Tagasi üles