ARVUSTUS ⟩ Abel Lee rikkalik loomepärand jõudis Eestisse ja ka E-kunstisalongi

E-kunstisalongi näituse «Värvi ja vormi meister» keskne osa. Foto: Raimu Hanson

Teise maailmasõja keerises Eestist lahkunud Abel Lee looming on jõudnud tagasi kodumaale. Kuigi ta jäi elu lõpuni elama Kanadasse, kuhu ta 1940. aastatel suundus Soome ja Rootsi kaudu, on osa tema hingest nüüd kunstipärandina E-kunstisalongis vaatajate ees.

Abel Lee (3. oktoober 1918 – 1. jaanuar 2010) kunstnikutee algas aastal 1938 Tallinnas riigi kõrgemas kunstikoolis, kus ta õppis graafikakunsti osakonnas Günther Reindorffi juhendamisel. Sõja tõttu jäi tema haridustee pooleli ning elu viis ta kodumaalt eemale. Aastast 1951 töötas ta Ontarios teedeministeeriumis, kus tõusis kunstilise osakonna juhatajaks.

Kuigi ta veetis enamiku elust väljaspool Eestit, kandis ta endas sügavat rahvuslikku uhkust. Nagu ka armastust ja pühendumust kunsti vastu. Juba 1944–1951 Rootsis elades korraldas ta kolm isikunäitust, mis pälvisid kiitust nii kohalikes kui ka Välis-Eesti ajalehtedes.

Lee oli katsetaja – kunstnik, kelle loomingus kohtusid tehniline virtuoossus ja kujutlusvõime. Tema teoseid on mitmes graafikatehnikas, sh monotüüpia, diatüüpia, vitrograafia, puu- ja linoollõige, sageli kombineerituna ühes töös. Eriti tugevalt seostub Abel Lee nimi monotüüpiaga, mida ta ise kirjeldas kui «oma pilli».

Ta vältis enesekordust. «Kõige kardetavam vaenlane on looval kunstnikul sattuda iseennast kordavasse massproduktsiooni. Iga teos peab olema originaalse isikupäraga,» märkis ta.

Mitte ainult tehniline mitmekesisus, vaid ka Lee stiililine ulatus on muljetavaldav. Ta liikus impressionistlikest maastikest abstraktsete ja geomeetriliste kompositsioonideni, käsitledes iga uut tööd kui katsetust ja võimalust avastada tundmatut.

Leed on peetud ka omamoodi eksliibriste meistriks. Neid Välis-Eestis uurinud Madis Üürike kirjutab, et eksliibriste valmistamine on Leele ühelt poolt olnud vahepalaks tema maalilisele ja pedagoogilisele tegevusele, kuid see on siiski talle olnud üks kunstiline väljendusviis, milleks ta on tundnud sisemist tungi.

Lisaks isiklikule loometegevusele panustas Lee aktiivselt ka kunstielu korraldamisse. Ta oli üks Eesti kunstnike koondise Torontos ning Colour and Form Society asutajaliikmeid. Viimane ühendus on tänini oluline osa Kanada kunstielus ning sõnad värv ja vorm selle nimes võiksid kokku võtta ka Lee enda loomingulise fookuse.

«Pind tehakse vormiks, millele antakse struktuuri abil sisemine elu, tukslemine, tuikamine, ehk ainult hõõgumine,» on kunstnik Endel Kõks kirjutanud Lee tööde kohta. «Värv ei ole ainult värv, vaid ka poeetiline olelemine – kunstniku mina teostumine vibreerimiseks värvaines.»

Lisaks kunstikirele pulbitses Lees armastus kirjutamise ja filosoofia vastu. Kirjandusmuuseumi varamus leidub tema kirjutisi inimesest ja Jumalast.

«Inimene, kes usud, et sinu mõistus on suur, et sa oled kõiketundja ja valitsed kogu maailma, oled ainult väike putukas looduse suures rohuaias, mis moodustab ühe terviku,» kirjutab ta. «Sinu väiksus on sinu õnnetus, et sa ei suuda iial näha ega mõista suuri asju. [---] Sellepärast seisatu, inimene, ja vaata enese ümber, unusta hetkeks oma väikese mina suured ja tähtsad mured ja küsimused. Unusta hetkeks kõik, mis sa arvad enesele olema tähtsa, ava silmad ja sa näed uut maailma enese ümber.»

Näitust «Värvi ja vormi meister» saab vaadata 5. juunini E-kunstisalongis (Tehase 16).

Abel Lee (3. oktoober 1918 – 1. jaanuar 2010). Foto: ERM