:format(webp)/nginx/o/2024/05/17/16077274t1h72a7.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846625t1hef60.jpg)
Ettevõtlike tartlannade usk hariduse jõusse ja pühendumus kogukonna tulevikule viisid 120 aastat tagasi Tartus esimese eesti lasteaia asutamiseni. See alustas Tartu lasteaia seltsi ellukutsutuna tööd 1905. aasta 19. mail.
Esimeseks katseks Tartus koolieelikute aega organiseerida võib pidada Miina Härma (toonase nimega Miina Hermann) korraldatud kahekuulisi lastehoide 1897. ja 1898. aasta suvel.
1897. aastal rajati tema eestvedamisel Liivimaa põllumajanduse ja tööstuse edendamise seltsi näituseväljakule Peterburi ja Allee tänava, praeguse Narva maantee ja Puiestee tänava nurgale laste suvine mängukoht. Seal pakuti õpetust, toitu ja peavarju vaesuses elavate tööinimeste kooliealistele lastele.
Heategevuslike ürituste ja annetuste toel hangitud rahaga õnnestus Miina Härmal mängukohta tegevuses hoida kaks suve. Juulis 1898 avati lastehoid uues kohas, mõnesaja meetri kaugusel eelmisest mängumurust – Vanemuise seltsi hoonet ümbritsevas avaras aias aadressil Jaama 14, nüüdses laulupeomuuseumit ümbritsevas pargis.
Kuigi Miina Härma hiljem põhjustest kusagil ei räägi, võib arvata, et õilsale ettevõtmisele kulunud energia ja jaks said ühel hetkel otsa. Üksinda annetuste najal ja muusikutöö kõrvalt ettevõtmist ära majandada ja kogu vastutust kanda oli kindlasti kõike muud kui kerge.
/nginx/o/2025/05/15/16846626t1hfca1.jpg)
Jaan Tõnissoni toel
Järgmisel seitsmel aastal teateid laste hoiuasutuste loomisest pole. Kuni uuesti võttis lasteaia asutamise vajaduse teema südameasjaks paljude rahvuslike ettevõtmiste eestvedaja ja rahvusmeelseid haritlasi koondava ajalehe Postimees peatoimetaja Jaan Tõnisson, kes oli ka Tartu eesti põllumeeste seltsi esimees ja Vanemuise seltsi juhtiv liige.
Eesti elu üks peamisi valupunkte oli Jaan Tõnissoni arvates hariduse andmine. Nii kõnekoosolekutel kui ka omaenda juhitud ajalehes ei väsinud ta kordamast, et rahvaharidus on aluseks rahva majandusele, viimane omakorda aga kultuurilisele ja poliitilisele iseseisvusele. Ka lasteaeda nägi Tõnisson eelkõige haridusasutusena, mis pidi eelkõige vaesematest peredest pärit lapsi ette valmistama edasiseks haridusteeks ja väärikaks täiskasvanueluks.
On väga tõenäoline, et lasteaia loomise vajaduse ja võimalikkuse kohta sai ta inspiratsiooni just Miina Härma lastehoiust. Et põllumeeste seltsi meestel ise polnud ehk aega ega oskusi laste hoolekande küsimusega tegelda, võtsid lasteaia südameasjaks seltsi juurde koondunud haritud ja ettevõtlikud Tartu naised.
Põllumeeste seltsi juurde asutati Tartu naisterahvaste komitee, mille juhiks ehk esinaisterahvaks sai Veera Jõgever. Võrumaalt pärit ja pärast Kanepi kihelkonnakooli lõpetamist Tartus Sarovi kunstkäsitöökoolis õppinud neiu hakkas varakult tööle koduabilise ja lastekasvatajana. Keeleteadlase Mihkel Veske juures töötades tutvus Veera tulevase abikaasa, keeleteadlase ja kirjaniku Jaan Jõgeveriga.
Naisterahvaste komiteest kujunes aga peagi Tartu lasteaia selts. Kuigi viimane kutsuti ellu heategevuse sildi all, oli tõeliseks sihiks rahvusliku asja avamine ägedal venestamisajal. Postimehest saab lugeda, et lasteaia eesmärk oli lisaks hoolitsusele õpetada lastele eesti keelt, kasutades selleks laule, mänge ja rahvapärimust (rahvajutte, mõistatusi, kõnekäände). Algusest peale tulid sisse muusikaline ja käeline tegevus.
Jaan Tõnisson kirjutab Postimehes 31. mail 1935, et lasteaia asutamise mõte tekkis soovist aidata kaasa meie rahva kehvemate kihtide laste viletsa seisukorra parandamiseks ja nende õigeks kasvatamiseks. Ta märgib, et otse õudne oli Tartu vaesemates linnaosades liikudes tähele panna, kuidas kasvasid ülikoolilinnas lapsed.
«Tänavail nägi poisikesi räbalas riietuses räpaste nägudega hulgana ümber aelemas, uulitsatolmus kulli pildumas, või aga tigedalt kisklemas. Kaasa silkasid tüdrukukesed, kelle nägu ja tegumood ei olnud parem. Väikeste suu aga ajas välja toorusi, jämedaid vandeid ja vastikuid nilbusi. Õueväravast sisse astudes vahiti sulle vastu, sõrm suus, tüdrukukesed ja poisikesed mustade näokestega kui väikesed räänkassikesed,» kirjutab Tõnisson.
Esimesed lapsed võeti suvelasteaeda vastu 19. mail (vkj) 1905. Kaks esimest suve töötas lasteaed põllumeeste seltsi aias Viljandi (praegu Jaan Tõnissoni) tänaval. Kuigi selts andis oma ruumid lasteaiale tasuta rendile, oli avamiseks ja tegutsemiseks siiski vaja raha.
Eesti elu üks peamisi valupunkte oli Jaan Tõnissoni arvates hariduse andmine. On väga tõenäoline, et lasteaia loomise vajaduse ja võimalikkuse kohta sai ta inspiratsiooni just Miina Härma lastehoiust.
Tõnisson avaldas Postimehes üleskutseid, paludes Tartu kodanikel igakülgselt lasteaia asutamistöös osaleda. Esimese sammuna raha leida korraldati põllumeeste seltsi ruumides tuluõhtu, millest osavõtt kujunes üsna rahvarohkeks ning tõi lasteaia seltsile algkapitaliks 226 rubla ja 20 kopikat.
Ruumide puudusel tegutses lasteaed esialgu maist septembrini. Avamispäeval oli kohal 55 last ja laste arv hakkas hoogsalt kasvama. Esimesel suvel käis lasteaias umbes 300 last. Lasteaeda võeti 4–8-aastaseid tasuga 1–3 kopikat päeva kohta. Täiesti ilma tasuta käivaid lapsi oli vähe, vanemad maksid kohamaksuks kasvõi ühe kopika. Armuandidega ei oldud harjunud ja väikesegi tasu maksmine päästis vanemaid piinlikkustundest.
Lasteaed töötas 12 tundi päevas, kella 8st hommikul kella 8ni õhtul. Lapsi toideti kaks-kolm korda päevas. Paljudele neist oli lasteaiatoit ainus tõhus kõhutäide. Mudilastega tegeles esimestel aastatel üks õpetaja, teda abistasid vabatahtlikena lasteaia seltsi liikmed ja üliõpilased.
Linnavõimud toetasid lasteaeda väikeste summade või ehitusmaterjaliga ning sedagi harva. Kuna lasteaiatasu oli väike ja ligi pooled lapsed käisid aias sümboolse raha eest, moodustas peamise osa asutuse sissetulekust lasteaia töötajate korraldatud piduõhtute, kontsertide, õnnelooside ja väljamüükidega teenitud tulu. Ka Tartu elanikud toetasid võimalust mööda: annetati raha, küttepuid, tarbeasju ja toidukraami.
/nginx/o/2025/05/15/16846628t1h836f.jpg)
Ülejõe linnaossa
Kaks suve oli lasteaed põllumeeste seltsi ruumides. Kuna põllumehed vajasid kursuste korraldamiseks ja põlluriistade müügiks rohkem ruumi, oli lasteaed peagi sunnitud otsima uue koha. Talvel 1906/1907 tegutses lasteaed eramajas Tähe tänavas. Kuna sealsed ruumid olid väikesed, sai talvel aeda vastu võtta vähe lapsi. Uute ja avaramate ruumide leidmine muutus aina pakilisemaks vajaduseks.
Lasteaia komitee koosolekul 1907. aasta veebruaris tegi Jaan Tõnisson ettepaneku kaaluda Vanemuise seltsile kuulunud hoone ja aia üürilevõtmist Ülejõe linnaosas Jaama tn 14. Hoonet oli nelja aasta eest tabanud tulekahju, mille tagajärjel suur osa sellest hävis. Vanemuislased ei olnud äärelinnas asunud maja taastamisest huvitatud ning ehitasid kesklinna Aia, praegusele Vanemuise tänavale uue.
Mõte anda väärika ajalooga majale uus hingamine leidis lasteaia komitees poolehoidu ja mitmed liikmed lubasid ostu omalt poolt toetada. 1907. aasta kevadel sai tehing teoks, lasteaia selts omandas laenu ja annetustena saadud raha eest Jaama tn 14 krundi ja varemed.
Veera Jõgeveri mälestustes (1935) on kirjas, et kui «krunt ostetud, algas kibe maja ehitamine. Materjal võeti kas võlgu või kerjati tükikeste viisi kokku – otse nagu põllega kanti teda. Linnaisad olid sakslased, säält palju loota ei olnud, aga siiski, kui palumas käidi, saadi linna metsast mõned talapalgid poole hinnaga».
Eraisikud kinkisid kive, laudu, takku ja linaluid. «Härra ehitusmeister Teas tegi majaplaani ja ehitas ka maja üles ilma tasuta,» lisab Jõgever. «Ja nii kerkis paljude hoolest ja vaevast vanale tuleasemele uus maja.»
Jaama tänavale kolinud lasteaed, millel oli nüüd võimalus tegutseda aasta ringi ning oma vajadustele kohandatud hoones, avati 20. mail 1907 (vkj) suure aiapeoga. Haridustegelane ja lasteaia seltsi liige Peeter Põld pidas kõne. Hoone õnnistas sama aasta 9. septembril Peetri kiriku õpetaja Wilhelm Gottfried Eisenschmidt.
1940. aastal pärast Nõukogude okupatsiooni kehtestamist tuli eralasteaiad likvideerida või riigistada. Jaama tänava lasteaia hoone jäi sõjakahjustustest puutumata ja 1941. aastal munitsipaliseerituna tegutses edasi nii Saksa okupatsiooni kui ka taaskehtestatud Nõukogude okupatsiooni kestel.
80 aastat tegutsenud lasteaed sulges uksed 1. novembril 1988, hoone oli lasteaiale jäänud kitsaks ega vastanud enam ka tolleaegsetele nõuetele. Pärast hoone renoveerimist avati seal 2007. aastal laulupeomuuseum.
Mälestustahvli paigaldamine
- 20. mail kell 15 avatakse Eesti esimese rahvusliku lasteaia pikaaegse tegutsemiskoha, Jaama 14 hoone seinal õues mälestustahvel.
- Tahvlil on tekstid «Vanemuise selts 1870–1903», «Eesti rahvusliku teatri sünd. Lydia Koidula etendus «Saaremaa onupoeg», 24. juuni 1870», «Esimene Eesti poolkutseline püsitrupiga teater, August Wiera teater 1878–1903» ning «Esimene Eesti rahvuslik lasteaed. Tartu lasteaia selts 1907–1940. Lasteaed tegutses hoones 1988. aastani».
- Hoones tegutseb praegu Tartu laulupeomuuseum.
- Mälestustahvli algatas ja rahastas Tartu ettevõtlike daamide assotsiatsioon (EDA).
- EDA presidendi Annely Võsaste teatel tähistatakse sellega ajalugu, mis inspireerib – hetki, kus sihikindlad naised muutsid unistused reaalsuseks.
/nginx/o/2025/05/15/16846627t1haf42.jpg)