Afganistanist pärit noormees õppis ära eesti keele ning tunneb end nüüd ehtsa tartlasena

Luunja keskkooli lõpuklassis õppival Ahmad Jalal Faizyl läks eesti keel teise keelena riigieksam hästi. Siiski tunnistas noormees, et kuulamisülesanded panid mõneti kukalt kratsima. Foto: Sille Annuk

Luunja keskkooli lõpuklassis õppival Ahmad Jalal Faizyl (20) pole praegu aega raisata, sest käes on kibekiire eksamite aeg. Eesti keele eksam on juba seljataga. See läks tal ka igati edukalt, sest kolm aastat tagasi Afganistanist Tartusse pagenud noormehel on eesti keel vabalt suus.

«Kõik ütlesid, et eesti keel on väga raske, aga minu meelest polegi see nii hull,» leidis ta. Tegelikult räägib noormees lisaks eesti keelele veel viit keelt: emakeelena puštu ja pärsia, suhtlustasandil araabia, türgi, inglise ning saksa keelt. Harukordsest keeleandest hoolimata tõmbab Ahmad Jalal Faizyt aga hoopis inseneeria poole. Seda loodab ta sügisel maaülikoolis õppima asuda.

Koristajast mehaanikuks

Faizyde perekond oli Kabulis heal järjel. Isa töötas insenerina, kõik kolm last omandasid hariduse erakoolis. Kõik muutus 2021. aasta suvel, mil Taliban haaras liitlasvägede taandudes riigis võimu. Et Ahmad Jalal Faizy vanem vend töötas NATO alluvuses piloodina, lootis perekond temaga koos Ameerika Ühendriikidesse pageda. See plaan ei saanud aga teoks, sest piloodist vend langes Talibani kätte ning ta hukati.

Afganistanist jõudis pere Iraani. Faizyde tütrel, kelle kihlatu oli samuti töötanud NATO heaks, õnnestus sealt siiski Ameerikasse jõuda. Sellest sidemest aga ei piisanud, et võtta kaasa ülejäänud pere. Kuna Ahmad Jalal Faizy oli toona 17-aastane, sai ta taotleda Euroopa viisat. Tema vanematel seda võimalust aga polnud, mistõttu otsustasid nad poja paremate võimaluste lootuses üksi Euroopasse saata.

Pärast mõnekuist vahepeatust Türgis jõudis noormees 2022 veebruaris Tartusse. Esimene aasta oli võõras keele- ja kultuuriruumis tõeline katsumus. «Algul oli raske. Mõtlesin, et liigun siit täisealiseks saades kohe edasi,» meenutas Faizy. «Ajapikku hakkas mulle siin meeldima, pealegi on siin väga heal tasemel haridussüsteem. Nii otsustasingi jääda.»

Afganistanis on kõik väga halvasti, tüdrukud ei saa enam isegi haridust. See lihtsalt ei mahu pähe – normaalsed inimesed nii ei mõtle, rääkis Ahmad Jalal Faizy.

Luunja koolis läks ta kümnendasse klassi. Kuigi õpetajad üritasid teda oma oskuste piires ka inglise keeles juhendada, toimus enamik õppetööd siiski eesti keeles. See oli esialgu paras šokk, kuid abiks olid nii nutitelefonis leiduv tõlkeprogramm kui ka klassikaaslased.

Esmalt suhtlesid noored inglise keeles, hiljem sai Faizy nendega juba eesti keelt harjutada. «Alguses rääkisin valesti, nemad parandasid mind ja järgmine kord ma seda viga enam ei teinud,» rääkis noormees. «Paljud ei julge üldse eesti keelt harjutada, aga kui proovid eestlastega rääkida, polegi see tegelikult nii raske.»

Mitmekihiline Tartu

• Afganistan on paljurahvuseline riik, mille kõige arvukam rahvus on puštud, Tartus elab neli puštut.
• Erinevaid vähemusrahvusi ehk neid, kelle esindajaid elab siin vähem kui sada, on rahvastikuregistri andmetel Tartus 132. Neist enim on pakistanlasi (98), USA ameeriklasi (97), grusiine (88) ja juute (86). Võrdluseks: Tartus elab 4634 ukrainlast.

Allikas: Tartu linnavalitsuse rahvastikutoimingute osakond

Jäädavalt tartlane

Kooli kõrvalt tuli ka tööle minna. Esmalt teenis noormees leiba nõudepesijana, hiljem sai koristajakoha elektrimootoreid tootvas ettevõttes HTT-Winding. Seal lõi välja isalt päritud tehnikahuvi ning nii veetis Faizy iga vaba hetke töökojas, et mehaanikutelt mootoriehitust õppida. Nüüd on ta ettevõttes ise mehaanikuna palgal.

Esimesed kaks Tartus veedetud aastat elas Faizy Mäekodu asenduskodus. Sealsed kasvatajad olid noormehe sõnul väga hoolivad, isegi emalikud, mis aitas leevendada igatsust kodu ja pere järele. Hiljem kolis ta oma korterisse.

Kuigi Tartus elab ka paar Faizy rahvuskaaslast, ei suhtle ta nendega eriti tihedalt, sest kooli ja töö kõrvalt ei jää selleks piisavalt aega. Pealegi teeb kodumaast rääkimine südame raskeks. «Seal on kõik väga halvasti, tüdrukud ei saa enam isegi haridust,» ütles Faizy märgade silmadega. Pärast mõningast pausi lisas ta: «See lihtsalt ei mahu pähe – normaalsed inimesed nii ei mõtle.»

Kui koduigatsus pitsitab, valmistab noormees suure potitäie mõnd Afganistani rahvusrooga, näiteks Kabuli pilaffi. Seda teeb ta perekonna retsepti järgi. «Alguses ei osanud ma üldse ise süüa teha,» meenutas Faizy naerdes. «Esimesel aastal pidi ema mind iga päev videosilla vahendusel õpetama.» Ka intervjuu ajal podises pliidil madalal kuumusel veisekoot, liha valmimist ootas varem poolpehmeks keedetud riis.

Praegu veedabki Ahmad Jalal Faizy suurema osa ajast kodus, et lõpueksamiteks korralikult valmistuda ning pääseda maaülikooli inseneeriaõppesse. Kuigi ta vanemad loodavad lähitulevikus Iraanist Ameerikasse kolida, pole noormehel plaanis nendega koos minna, sest oma tulevikku näeb ta Tartus.

«Tartu ongi minu kodulinn. Kui õige aeg käes, taotlen Eesti kodakondsust ja saan Eesti passi,» lausus ta. «Siis ostan maja, võtan naise ja elan rahulikult Eestis.»

Kommentaar

Tiina Rosi, Luunja keskkooli 12. klassi klassijuhataja Foto: Neeme Aria

Tiina Rosi, ​Luunja kooli 12. klassi klassijuhataja:

Jalal on fenomenaalne kuju. Alguses muretsesime, kuidas ta siin kohaneb ja sulandub, ent ta on väga hea suhtleja ja leidis oma klassikaaslastega kohe hea kontakti, alguses muidugi inglise keeles. Nüüd räägib ta soravalt ka eesti keelt.

Kuigi Jalal mulle kui klassijuhatajale väga palju oma tunnetest ei rääkinud, oli arusaadav, et ta elas seda kõike väga sügavalt läbi. Ta jõudis Tartusse ikkagi väga keerulisest olukorrast. Jalal püüdis endale omaselt paista tugevana ja alati naeratada, kuid sellest paistis siiski läbi see koorem. Eesti lapsed ei kujuta ilmselt ettegi, mida see tähendab.