Jaak Valge: kas ajuvabadus on meie saatus?

Jaak Valge Foto: Madis Veltman

Mai algul oli Tartu tervishoiu kõrgkoolis kõrghariduse tuleviku foorum «Vajalikud spetsialistid kõrgkoolist, välismaalt või YouTube’ist?» Ürituse lõpus – selleks ajaks oli kuulajaskond üsna hõredaks jäänud – peeti poliitikute debatt, mil kuulajaskond veelgi hõrenes. Asjakohaselt, sest ka mind tabas äratundmine, et olen neid jutte aastaid kuulnud, kuna probleemid on jäänud ikka samaks.

Õigemini teravnenud. 2019. aasta sügisel koostati professorite Marja Makarowi ja Erik Arnoldi juhtimisel Eesti teadus- ja innovatsioonisüsteemi rahvusvahelise hindamise raport, kus tehti hulk ettepanekuid. Muu hulgas leiti, et Eesti kõrgharidussüsteem keskendub valdkondadele, mis ei ole ettevõtete, ühiskonna ja riigi seisukohast olulised. Tugevdada tuleb just kutseharidust.

Vahepeal on palju vett merre voolanud, ent muutused meie haridussüsteemis on olnud minimaalsed. Küll aga on toimunud suured muutused meie majanduses ja rahvastikus. Ning mitte positiivsed. Eesti pikaajalise strateegia «Eesti 2035» kohaselt peaks Eesti tööjõu tootlikkus, mis 2021. aastal oli 84 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, kasvama 2035. aastaks 110 protsendile. Ent 2023. aastaks on see näitaja hoopis langenud 78 protsendile. OECD andmetel jäi Eesti inimeste töö tootlikkuse poolest Leedust maha juba 2020. aastal, rääkimata Tšehhist, Sloveeniast ja Slovakkiast, kellest oleme pikka aega maha jäänud. 2022. aastal möödus meist Poola, 2023. aastal Läti ja Ungari.