Elu ise ⟩ Luu-uurija Martin Malve põnev elu: leepra ja süüfilis ning mõõgaga purustatud kolbad

Martin Malve kätel on keskaegsed pead: vasakul naise ja paremal mehe kolju Tartu Jaani kirikust. Foto: Sille Annuk

Kui kuskil on kopp maasse löödud ja sealt kaevamise käigus satutud inimluudele, mis vahel võivad olla pärit üsna kaugete sajandite tagant, on varsti platsis lehvivate juustega Martin Malve, kelle ülesanne on need luud võimalikult tervelt kätte saada ja «rääkima» panna.

Martin Malve ei ole otsesõnu ei arheoloog ega paleopatoloog, pigem osteoarheoloog ehk luu-uurija. Minevikus põetud haigused ja vigastused on tema suur huvi. Luudele jätavad loetavaid jälgi tera- ja tulirelvavigastused, aga ka näiteks nakkushaigused, nagu sugulisel teel saadud süüfilis või leepra ja tuberkuloos.

Maailma, mil meditsiini praeguses tähenduses veel olemas polnud, on põnev avastada, leiab luu-uurija. Oma teadustöös on ta keskendunud kesk- ja varauusajast pärinevatele skelettidele, et saada parem pilt sellest, kuidas inimesed kunagi elasid ning milline oli neid ümbritsev keskkond, nende tervis ning toitumine.