Maali lugu ⟩ Aktimaalid aitasid pürgida absoluutse idülli ja harmoonia poole

Olev Subbi maalis «Akti valgel riidel» (tempera ja õli lõuendil, 120 x 100 cm, Enn Kunila kunstikogu) aastal 1967. Foto: Repro

Olev Subbi töötas 1960. aastate teisel poolel vabakutselise kunstnikuna ning oli enda sõnul leidnud, et kunst ei pea kopeerima reaalsust, vaid välja pakkuma ühe uue, ideaalsema ja harmoonilisema tegelikkuse. Selline lähenemine tähendas nii uutmoodi värvikäsitlust – värvgi ei pidanud enam olema näiteks puu kujutamisel täpselt säärane, nagu puu päriselus on – ja ka olevsubbilike teemade ja motiivide leidmist.

Üheks Subbile tähtsaks teemaks said aktimaalid. Talle oli laiemalt iseloomulik pürgimus absoluutse idülli ja harmoonia poole. Tema maalidel ei näe me kunagi konflikte, pingeid, ei näe isegi draamasid. Emotsionaalne mõõde on olemas, kuid see on vaikne ja summutatud. Aktimaalid olid üks viis, kuidas kirjeldatud harmoonia poole püüelda.

Akte ei ole Eesti kunstis kunagi väga palju maalitud ning peaaegu mitte kellelgi ei ole aktid moodustanud loomingu üht põhituuma nagu Olev Subbil. Pikalt oli publikul alasti inimkeha kujutamise vastu isegi võõristus.