Enriko Talvistu: laskun taevast tänavakivide peale

Enriko Talvistu. Foto: Postimees

Mingil põhjusel, kõige tõepärasemalt isikliku esteetilise hinnangu alusel on kividega kaetud, olgu siis muna-, klombitud või betoonkividega tänavakate justkui kaunim tavalisest asfaldist. See must ja tolmune ei vääri ju tähelepanu, pealegi puudub sel kividele omane muster.

1920ndail algas tänavate makadamkattega (toonane kuiv­asfaldi nimetus) katmine just vanalinnast ja sealt lähtuvatest tänavatest. Kivisild jäeti kõrvale, kuna see oleks sillakatte raskust suurendanud, aga muud Raekoja platsilt lähtuvad transiittänavad kaeti sellega, kuna autovankrid vajasid libedamat kulgu. Veel 1960ndatest mäletan Kalevi tänava munakivide katmist asfaldiga – küll see oli uhke tunne, tahtsin isegi teehöövlijuhiks hakata.

Nüüdseks on asjaolud muutunud ning asfaldist tüdinenud põlvkond on au sisse tõstnud jällegi kivikatte. See tundub kuidagi pseudoroheline seisukoht olevat, kuna asfaldi asemel betoonkivide tootmise ja paigaldamise käigus vaevalt et vähem CO₂ eraldub. Rääkimata sinna juurde paigaldamise tööhulgast ja edasisest kestvusest.