/nginx/o/2025/04/26/16802032t1h1b08.jpg)
Tartu tudengifestivali teisel päeval pandi Kaarsillale püsti takistusrada, et selgitada 80 osaleja seast välja parimad.
Kvalifikatsioonivoorust finaalvooru jõudsid kaheksa parimat naist ja 16 parimat meest.
Üks neist oli Miia Kattel, kelle sõnutsi on mõnda takistust kergem läbida üksinda, mitte nii, et rivaal on kõrval. «Alguses tuleb panna täiega, et olla teisest ees,» sõnas ta.
Takistusrada sai alguse Atlantise juurest Emajõe kaldalt ja seejärel tuli joosta trepistikust üles ning suunduda Kaarsillale. Finiš asus silla Vabaduse puiestee poolses otsas. Raja läbimiseks pidid osalejad eelkõige turnima ja ronima, aga päris lõpujoone eel tuli lahendada ka mõttemäng – erinevatest klotsidest tuli kokku saada kuup. Kes kahest võistlejast esimesena kuubi kokku sai, pidi vajutama punast nuppu, mis omakorda tähendas vajutaja võitu.
«Kui oled juba poole Kaarsilla peal väga-väga väsinud ja pead hakkama takistusest üles ronima, siis sa sisuliselt roomad sealt üles,» muljetas Kattel enne finaalvooru. Kuidas finaalvoorus edukas olla? «Ära pane lõpus pilti tasku, et sa näeksid Rubiku kuubikut kokku panna,» vastas neiu naljatledes. Kvalifikatsioonivooru jooksust taastus Kattel enda sõnul terve tunni.
Tennisist Carl Parko ütles, et raja kõige raskem takistus nõuab head tasakaalutunnetust. «Rada on turvaline, aga adrenaliin hoiab närvi pingul,» lisas ta. Enne finaalvooru jooksu oli tal ka kerge närv sees.
Parko ütlemist mööda on takistusrajal võtmetähtsusega just lõppülesande ehk Rubiku kuubiku lahendamine.