Semiootikud ja folkloristid koguvad lugusid Tartu kummastavast linnaloodusest

Ülikooli botaanikaaeda on mõnikord külastanud kobras. Foto: Ove Maidla

Linnad on aina enam koduks teistele liikidele. Linnapargid ja -aiad on muutunud neile väärtuslikeks elupaikadeks. Selle üks põhjusi on looduskoosluste vähenemine inimtegevuse tagajärjel väljaspool linnu. Tartu eripära on ka linna läbiv suur jõgi, mis on liikumismagistraal paljude lindudele, kaladele ja imetajatele.

Kohtumised teiste liikidega lisavad linnaelule elamusi, põnevust ja salapära. Kodukaku kimedad kriisked öisel Toomemäel, ootamatu kohtumine rebasega Karlovas või keldrites moosipurkide vahel talvituvad nahkhiired – ilmselt on igal tartlasel tallel mõni lugu oma kohtumistest ja elamustest teiste liikidega.

Sedavõrd kui linnad saavad kodudeks eri liikidele, muutub loodus olulisemaks ka linnade kultuurimälus, kohatunnetuses ja identiteediloomes. Praegu püüavad paljud linnad sihipäraselt arendada end rohelise ja jätkusuutliku keskkonnana. Näiteks Tallinn loob putukaväila nime all linna läbivat rohekoridori.