Enni Vaarmann: varem nutsid lapsed, nüüd nutavad õpetajad

Enni Vaarmann Foto: Sille Annuk

Mäletate, kuidas kunagi ammu – mitte väga ammu – käisid lapsed salaja kooli nurga taga suitsu tegemas? Peidus, vaikselt, närviliselt, ise teadlikult reegleid rikkudes.

Nüüd liiguvad samasse kohta hoopis õpetajad. Mitte suitsule. Nad lähevad sinna hingama. Pisarad silmis, sõna otseses mõttes värisedes. Nad tahavad olla hetke päriselt üksi – eemal mürast, hinnangutest, nõudmistest. Nad ei jaksagi enam olla «täiuslikud täiskasvanud», nad tahavad korraks olla lihtsalt inimesed.

Kui varem ei õppinud laps ära ja nuttis kodus kontrolltöö pärast, siis nüüd pingutab õpetaja üle, teeb kõik ise valmis, prindib töölehed, valmistab ette slaidid, kohandab metoodika, räägib neljal viisil, joonistab tahvlile skeemi …

Ja siis, pärast tunni lõppu, kui õpilane ütleb: «Ma ei viitsi,» ja lapsevanem kirjutab järgmisel päeval: «Teie meetod ei sobi mu lapsele,» nutab õpetaja kodus.

Tänapäeval, kui laps ei pinguta – on süüdi õpetaja.

Kui laps ei käitu hästi – on süüdi õpetaja.

Kui lapsel on kodutöö tegemata – miks te ei kontrollinud, miks te ei märganud?

Kui laps ei taha kooli minna – on midagi valesti koolis, midagi valesti õpetajas.

Ja samal ajal ei tohi õpetaja: tunda kurbust, näidata väsimust, ütelda, et tal on raske, eksida. Sest õpetaja peab olema professionaal. Tugev. Tark. Lahendustele orienteeritud. Naeratav. Loomulikult digipädev ja empaatiline. Ideaalne. Aga ma küsin: kes kaitseb õpetajat?

Lapsel on vanemad. Vanemal on haridusministeerium.

Aga õpetajal? Õpetajal pole isegi aega lõunapausiks, sest vahetunnis vastab ta e-koolis sõnumitele ja koristab klassis pori. Õpetajal ei ole juristi, kes kirjutab ametliku kirja, ega «puhkepäeva», kui tema pea on täis lapse muret, mis jäi temasse kinni. Sest õpetaja hoolib. Ta hoolib liigselt. Ta põleb. Ta kulub. Ta vaikib.

Õpetajal pole isegi aega lõunapausiks, sest vahetunnis vastab ta e-koolis sõnumitele ja koristab klassis pori.

Olen ise õpetaja. Olen seista proovinud. Olen väsinud. Olen nutnud autosõidu ajal. Olen tundnud, kuidas mul pole häält ega jõudu. Ja siis lähen kooli… ja teen jälle kõik. Sest lapsed on ju armsad. Sest kolleegid toetavad. Sest lootus on veel olemas.

Ma ei taha kirjutada seda artiklit selleks, et süüdistada. Ei lapsi. Ei vanemaid. Ei riiki. Ma kirjutan selleks, et õpetajaid märgataks.

Et õpetaja ei oleks kalts, kellel lapsed võivad istuda peas, vanemad jalutada üle südame ja ministeerium kirjutada ette, mida, millal ja kuidas. Et õpetaja oleks inimene – väärtustatud, hoitud ja austatud.

Mitte ainult õpetajate päeval. Vaid igal päeval. Me ei vaja lilli. Me vajame, et meid usaldatakse. Et meid ei süüdistataks kõige eest, mis maailmas valesti. Et meid kuulataks, mitte ei suunataks. Et meid ei arendataks lõpututel koolitustel, vaid lihtsalt märgataks inimesena.

Ma tänan oma kooli juhtkonda ja kolleege, kes on olnud mulle toeks, kes on öelnud: «Sa ei pea kõike üksi tegema.» Aga ma tean, et paljudes koolides pole seda tuge. Seal vaikib õpetaja edasi. Ja murdub tasakesi.

Koolis ei toimu ainult õppimine, vaid ka kasvatamine. Aga selleks, et õpetaja saaks kasvada, peab tal olema ruumi hingata. Ja ruumi eksida. Ja ruumi olla inimene.

Ma usun ikka veel haridusse. Aga ma usun, et enne, kui me küsime, kas mu laps sai hea õpetaja, peaksime küsima, kas see õpetaja sai hea toe.