Miljonär remondib oma raha eest kirikut

«Mina pean tähtsaks seda raha hulka, mis on vajalik minu perekonna ja enda jaoks,» ütleb Tiit Veeber. «Ma ei kasuta palju ja rohkem ei vaja.» Foto: Sille Annuk

Tartu soojakuningas Tiit Veeber paneb Peetri kiriku remonti vanas rahas kaheksa miljonit krooni isiklikku raha, seda on pea sama palju, kui riik annab tänavu pühakodade programmist kõigile kirikutele.

Aga Veeber ei teinud ainult pangaülekannet, ta panustab kiriku vaskkatusega katmisse ja muudesse töödesse hulga isiklikku aega. Miks?

Pistan oma käe tervituseks Veeberile pihku, kämmalt läbib kondikrõbin ja valutuige, aga saan selle siiski enam-vähem tervena tagasi. Ronime mööda Tartu Peetri kiriku miljon krooni maksnud tellinguid ülespoole, Veeber turnib osavalt nagu ahv tellingutel ja siis ka mööda tellinguta müüriserva edasi-tagasi.

Fotograaf Sille aeleb samal ajal sundimatult müüritisel, eesmärgiga saada Veeberist parim foto. Aga minu süda läheb pahaks ja terve elu kindla vastuseta «on – ei ole» küsimus saab lõpliku vastuse – jah, mul on kõrgusekartus.

«See on harjumise asi,» teatab Veeber. «Sa mõtled üle – minu eelis on see, et ma ei mõtle,» muigab ta. See ei ole mehel kaugeltki esimene kord kõrgel ronida, omal ajal alustaski ta müürsepana.

Veeber on Eesti miljonäride seas üks ebaharilikumaid kujusid. Keegi ei mäleta, millal see mees viimati ülikonda kandis. Küll aga on tartlastele harjumuspärane näha kunagist Supilinna kaaki palja ülakehaga kraavi kaevamas.

Talle meeldib kraavi kaevata ja soojatorustikud pakuvad selleks ammendamatuid võimalusi. Töömehed räägivad temaga töömeeste keeles ja temagi vastab samaga. Vormilt lahtist ja sisult asjalikku teksti elustavad ka vängemad vahesõnad.

Peetri kirik pole muide ainus, mida Veeber on toetanud – 1955. aastal, oma elu teisel koolipäeval, viskas ta sisse katoliku kiriku akna. See lugu jäi hinge kriipima seniks, kuni Veeber pani kirikule küttesüsteemi sisse. «Ära sa kiriku vara puutu,» teatab järgmisel nädalal 63. sünnipäeva tähistav mees nüüd elutargalt.

Aga miks just Peetri kirik?

Nii isa- kui ka emapoolne suguvõsa on olnud 140 aastat selles koguduses. See on minu kodukirik – kõik on siin ristitud, leeritatud ja laulatatud. Ma arvasin, et mul on kohustus seda kirikut toetada. Olen väga tänulik selle eest, et mul on võimalus anda.

See vaskkatuse panemine ja muud tööd ei ole teil ju kaugeltki esimene kord Peetri kirikut toetada?

1987. aastal vahetasin küttesüsteemid ära ja tõin siia keskkütte, aga eks hiljem on veel üht-teist tehtud. Näe, need altariruumi aknad olid kinni kaetud ja siis ma küsisin, miks see nii on. Selgus, et need aknad lõhuti juba 1905. aasta revolutsiooni ajal ja löödi siis kinni. Nüüd sai need ka uuesti korda tehtud.

Eks igaühel on oma saatus ja sellest saatusest suudab inimene ise oma kätega korraldada heal juhul viis või kümme protsenti. Ülejäänud 90 protsenti korraldab keegi teine.

Nii et kümme protsenti jätaksite hea meelega enda teha ja 90 protsenti võtab jumal?

Jah, see 90 protsenti meie elust tuleb kellegi teise poolt alates sellest, et me ei otsusta oma ilma sündimise üle. Või kui keegi oleks öelnud 20 aastat tagasi, et sa oled suur soojaärimees ja sinu firma aastakasum on sada miljonit krooni aastas, siis – nagu isa ütles – tõsta mokk üles ja sülita alla. Aga näed, nii on läinud.

Ja kui on antud, siis peab ise ka andma?

Absoluutselt. Olen alati imestanud nende naljameeste üle, kes ütlevad, et nad on tohutu rikkad. Tegelikult ei jaga nad, mis neil üldse on. George Soros, Bill Gates või Warren Buffett ei tea, mis neil on. Arvutiekraanil võib olla ju nii suur summa, et nullid ei mahu ära, aga mis on selle numbri sisu?

Mina saan veel laias laastus aru, mis on selle sisu – nii palju autosid, nii palju mehi, nii palju raha.

Suured miljardärid teavad oma varandusest ainult seda, mida neile ette kantakse, aga nad ei tea enam, mis see on, mis neile kuulub. Kui raha on liiga palju, siis see ei seisa vallidena sinu taga ja sa ei otsusta enam selle üle, vaid see raha vajub nagu vesi üle sinu minema.

Mina pean tähtsaks seda raha hulka, mis on vajalik minu perekonna ja enda jaoks. Ma ei kasuta palju ja rohkem ei vaja. Ma söön siin all meie sööklas kolme euro eest – ma ju ei söö rohkem, ei pane kolme kihti võid leiva peale.

Kas sedalaadi mõtlemine tuleb vanusega, et isiklikud vajadused ja ambitsioonid hakkavad vähenema ja hakkad vaatama endast väljapoole?

Eks see käib kaasas raha hulga kasvuga. Mõni USA miljardär on kinkinud heategevusfondidele üle poole oma rahast. Nad lihtsalt said aru, et see ei ole enam nende raha, sest nad ei saa ega oska sellega midagi mõistlikku peale hakata.

Aga seda rahapatakat on ju võimalik veel kasvatada ja aina investeerida.

Jah, aga sa ise ei tea sellest rahast enam midagi. Need on sellised mahud, mida inimese mõistus ei suuda enam hoomata. Mina ei tea ka enam, mis päeva jooksul sündis, palju me teenisime ja mis me ära tegime. See raha elab oma elu ja ma ei tunne enam, et see on minu raha. Pealekauba võib raha olla väga ohtlik. Näiteks laste ülekülvamine rahaga on neile eluohtlik. Lapsed peavad õppima ikka ise raha teenima.

Teie võiks ju anda igaühele paar miljonit ja rahu majas?

Oligi selline lugu, et mul lõi vähk sisse, käin ravil, aga, kurat, ei ole veel jagu saanud.
1. juulil öeldi, et on vähk ja siis tohter ütles, et ega siin midagi teha ei ole. Õhtul helistas veel südamearst ja ütles, et luges haiguslugu ja ma tehku parem testament ära. (Naerab.) Siis tekkisidki need testamendi küsimused, et mis ma siis nüüd teen?

Hakkasite mõtlema, mis on pärast teid?

Jah, ehkki need praegused kirikuremondi otsused olid tehtud ammu enne seda. Aga enda jaoks tekkis tõesti küsimus, et mida ma teen, kellele ja kuidas jagan. Ma ju ei taha, et see [osalus Tartu Fortumis] laiali kantakse – niigi olen pidanud siin kaklema soomlastega (Tartu Fortumi enamusaktsionärid – N. N.), käima puss pihus ja hirmutama ja õiendama, et nad ei kannaks seda siin rahast tühjaks ning midagi kohapeale ka maha jääks.

Mina olen vana supilinlane, ma hüppan kohe krabinal kõrri ja saan oma asjad koos hoitud. Aga kas poisid tulevad toime? Küsisin siis ühelt pojalt, et mis siis saaks, kui annaksin homme talle viis miljonit? Siis ta mõtles tükk aega ja ütles täitsa tõsiselt, et tema läheks hulluks.

See oli märk, et raha iseenesest pole väärtus, vaid väärtus on ikka see, mis on kodune kasvatus, mis toimub hinges ja kas sa tõepoolest vajad seda viit miljonit! Raha on kõigest töövahend. Raha juures on oluline see osa, mis on vaja sotsiaalseks ellujäämiseks. Ülejäänu on kurjast.

Mina ei investeeri kuhugi väärtpaberiturgudele. Mina investeerin alati selle asja sisse, millega ma ise töötan. Soojamajandus, keraamikatehas ja sellised asjad.

(Veeber pakub küpsist.) Kas teil on oma kondiitrid siin ka?

Jah, mul on siin all kõik olemas. Oma kondiiter, oma liiv, oma autod ja kõik-kõik-kõik on siin oma. Terves maailmas on nüüdseks selgunud, et ainult ühele valdkonnale keskendunud ettevõtjad, kes ostsid kõik teenused ise sisse, on kõrbenud. Ellu jäävad need, kellel on kõik oma.

Võlgu ka kellelegi olete?

Ei. Täna olen puhas. Tegin küll soojamajanduse ostmiseks ja jõujaama ehitamiseks omal ajal laenu, aga see sai nüüd kaks nädalat tagasi lõplikult makstud. Unustatud! Võla võtmine on mul ikka väga raskelt käinud.

Kui tihti teie käest raha käiakse küsimas?

Sellel pole lõppu, aga meil on sekretäri juures üks võlukastike, kuhu need soovid lähevad. Raha annan neile, kellel on seda kindlasti vaja. Mulle tuli ühelt gümnaasiumilt kiri, et «me tahame teha aastalõpuballi ja me tahaks üks 3000 eurot» – no kurat, mis on minul sellega pistmist! Aga eks ma olen siin andnud hea meelega pimedatele, lastele, kristlikule kodule ja kirikule.

Palju te ise seal kiriku ehituse juures järelevaataja ja asjaajaja olete?

Eks ma ikka olen juures ja eks ma organiseerin ka. Kirikuinimesed on teise ala inimesed ja võtsin selle asja enda hooleks. Ja hoolitsen ka selle eest, et me saaks mõistliku summa eest hea tulemuse.

Aga see on teil nüüd elu suurim annetus?

Eks see ole suhteline. Rahasummana kindlasti, aga praegu on ka hea aeg. Kindlasti olen andnud vaesel ajal oma väiksemast sissetulekust suurema osa kui nüüd oma suuremast sissetulekust.

Kas enda annetuse tähistamiseks kiriku seinale kullatud tahvlikest ka tahate?

Ei. Tornimuna sisse läinud üriku peale kirjutasin koos teistega, et «Tiit Veeber. Tööline».

Aga saja aasta pärast, kui Veeberit enam ammu pole, on uhke vaskkatus ikka veel alles.

Jah, ja ma arvan, et minu suguvõsa on alles ja vast on alles ka see, mis ma olen külvanud.

Äkki kõige suuremat rõõmu valmistabki see, kui teie lapselaps näitab oma lapselapsele, et selle kirikukatuse pani vaarisa Tiit?

Just. Täpipealt!

Kuidas siis tervis on?

Viimati ütlesin arstile, et mörisen ja kaabin jalaga maad.

Kaugelt on näha, et olete optimistlik ja väge täis.

Ma ei ole hetkekski oma tegemisi piiranud. Igal õhtul teen jõutrenni, iga pühapäev ujun kaks tundi jutti. Ma ei tea, kas Maarjamõisas on mõni arst või haige, kes ujub järjest kaks tundi?

Mina sellepärast ei muretse, kas ma suren täna või homme, aga sellest tunnist, mis mulle antud, võtan küll viimase välja! Ja kui mina olen ükskord ära läinud, siis on mul laste ja lapselastega kokkulepe, et nemad annavad Peetri kirikule ikka edasi. Selle peale võib kindel olla!

Tiit Veeberi (62) ärid

•    Tiit Veeberile kuuluv AS Giga on Lõuna-Eesti suurima sooja- ja elektritootja Fortum Tartu 40 protsendi omanik.

•    Giga kasum oli mullu 5,5 miljonit eurot ehk 86 miljonit krooni ja sellel on 89 töötajat.

•    Veeberile kuulub ka hakkepuidu tootmisega tegelev firma Telver ja Tartu Keraamika nimeline keraamikatehas.

•    Veeberil on kolm poega ja tütar, ta on neljakordne vanaisa.