Juhtkiri ⟩ Hirmu suured silmad

Avalike varjumiskohtade märgis.  Foto: Marko Saarm

Mõeldes tagasi koroonaajale, näivad nii mõnedki toonased liigutused sõna otseses mõttes ogarad, olgu selleks siis poest koju toodud piimapakkide desinfitseerimine, mänguväljakute sulgemine, surmahirmu külvavate plakatikampaaniate korraldamine või ähvardavaid sõnumeid pasundavate politseiautode linnatänavatele saatmine. Selline hüsteeria polnud tegelikult põhjendatud, saanuks palju rahulikumalt.

Ometi on see kõik lihtsalt tagantjärele tarkus, mille toel võib küll mingeid tulevikuplaane teha, kuid mitte toonaste otsuste üle kohut mõista. 2020. aasta esimeses pooles ei osanud keegi pandeemia tegelikku olemust hinnata ja nii krutiti meetmete kangust halvimate näidete põhjal. Kõigil olid silme ees pildid Põhja-Itaalia väikelinnadest, kus koroona tuhandete kaupa eakaid tappis – kardeti, et lõdva suhtumisega hakkavad kirstude virnad kerkima ka meil.

Hirmul on suured silmad. On alati olnud. Teadmatus sunnib sageli üle pingutama, sest paremaks peetakse karta kui kahetseda.