Enn Virk: kiiruseületamine ei ole tühiasi

Liikluspolitseinik Enn Virk. Foto: PPA

Autojuht avab akna, suul kohmetu muie ja sõnab: «No vot siis ... ei pannud üldse tähele.» Mõni lisab: «Kui juhtus, siis juhtus, mis seal ikka!» Mitmed jäävad eriti napisõnaliseks: «Ei vaidle vastu, maksan ära.» Nagu oleks kiiruseületuse eest saadud hoiatustrahv taksoarve – järgmise korrani.

Miks on nii, et üksjagu inimesi aktsepteerib kiirusületamise eest saadud trahvi justkui osana sõidukuludest, mida maksta on tüütu, aga suurt numbrit sellest ei tehta?

Olen politseis töötanud 30 aastat. Selle aja jooksul olen näinud lõputult «ämblikuks» purunenud esiklaase, kõveraks sõidetud rattaraame, kannatanutega haigla poole kiirustavaid kiirabiautosid, katkisi luid ja katkenud elusid. Olen koputanud mitmele koduuksele, et viia lähedastele sõnumeid, mida mitte keegi kunagi kuulda ei taha. Politseinik soovib sellises olukorras alati, et saaks seegi kord piirduda veel hoiatusega, mitte tegeleda hüvastijätuga.

Kiiruseületamine ei ole tühiasi. Just kiirus on see, mis tapab. Mullu juhtunud hukkunuga avariidest oli kokku 27 seotud liigsuure sõidukiirusega. Isegi 10 km/h kiiruse ületamine suurendab jalakäijale otsasõidu korral surmaohtu kuni kaks korda. Veel enam: kiiruse alandamine säästab elusid ka ilma õnnetusteta, sest kui piirkiirusest kinni pidada, väheneb tõenäosus, et üks või teine liiklusõnnetus üleüldse juhtub.

Probleem, miks kiiruspiiranguid piisava tõsidusega ei võeta, seisneb tõsiasjas, et liiklejad ei taju oma teo tagajärgi. Mõeldakse, et mis see 20 km/h siia-sinna ikka teeb. Kuni kurvi tagant tuleb vastu mootorratas, teele jookseb kits või vöötrajale astub jalakäija. Lööd piduripedaali küll põhja, kuid füüsikaseadusi ei painuta ja tagajärjed on ikkagi vältimatud.

Jah, eksimine on inimlik. Aga liikluses võetakse iga päev täiesti teadlikult riske, mis kõiki liiklejaid ohustavad. Kõige kaalukam on neist ning kõige rohkem raskeid tagajärgi tekitab just nimelt kiirusületamine.

Igaühe eeskuju on tähtis, et hoiakuid muuta ja liiklusturvalisust tõsta. Ole sina see tüüp, kes sõidab 90 km/h piirangualas üheksakümnega. Ole see, kes annab nii tegudes kui ka sõnades teada, et lahe ei ole kihutamine, vaid päralejõudmine. Ole see autojuht, kes annab kinnitust, et parem on pisut hiljaks jääda, kui mitte kunagi kohale jõuda.

Ja kui näed autojuhti, kes piirkiirusest kinni ei pea, anna temast telefoninumbril 112 teada. Nii saame talle selgitada, et kiirusületamisest tingitud traagilisi tagajärgi ei saa trahviga tasuda.

Ole eeskujuks, hoia piirkiirust. Aitäh.