ARVUSTUS ⟩ Kunstiklassika vormid ei ole Tartus digitaalse kunsti ees veel taandunud

Karin Lutsu näitusel kunstimuuseumis leidub nii pilte kui ka lugemist. Foto: Margus Ansu

Huvitav on vaadata Tartu näitusepaikades traditsioonilisemate kunstivormide väljapanekuid ja tagasitulekutki võrreldes mulluste kõikvõimalike installatsioonidega, mille hulgas leidus rohkem või vähem digitaalset esitust. Põhjalikem ja ilusaim tänavuste hulgas on maalikunstnik Karin Lutsu näitus, mis on kunstimuuseumis avatud sügiseni.

Karin Luts (29. aprill 1904 Riidaja vald Viljandimaal – 14. mai 1993 Stockholm) oli oma reisidega justkui sild eesti kunsti ja Veneetsia biennaali vahel sõjajärgseil kümnendeil, mil Eestis elavad kunstnikud ei pääsenud sinna vaatama, ammugi siis esinema. Tema aga käis Veneetsias truisti kohal. Kunstniku surma järel kunstimuuseumisse saabunud materjalid kataloogide ja muu materjali näol täitsid vähemalt tagantjärele selle infotühiku maailma kunsti toonaste arengute koha pealt.

Näitusel kunstimuuseumis on Karin Lutsu imeilusad reisipildid, kusjuures mitte fotod, vaid akvarellid nii Veneetsiast kui ka mujalt. Nõtke, kaunis, õhuline akvarell on miski, mis tänapäeval kipub kaduma, ehkki kunstiõpetuse algstaadiumis peaks just seda õppima.