IN MEMORIAM ⟩ Lahkus Udo Tiirmaa, arhitekt ja Tartu aukodanik

Tartu linna aukodanik Udo Tiirmaa äiapapa aias 2024. aasta kevadel. ​ Foto: Ingmar Muusikus

Paljud mäletavad ehk juba 40–50 aasta tagusest ajast ühte rohelises talvejopes, halli bareti ja prillidega härrat, suur jooniste mapp kaenlas ja pliiats käes, askeldamas iga ilmaga igas mõeldavas Tartu vanalinna kaeviseaugus, kus midagi arheoloogiliselt huvipakkuvat välja tulemas oli oodata. See oli vana treffnerist Udo Tiirmaa, ise küll sõjaeelse tuntud rätsepa August Tiirmaa (kelle ateljee Riia tänaval Lillemäe veerel sõjas hävis) poeg.

Seega oleks ju oodanud teda näha soliidses tumedas ülikonnas arhitektihärrana nagu tema esimene ülemus linna arhitektuuriosakonnas Arnold Matteus.

Aga peale toonase polütehnilise instituudi arhitektina lõpetamist 1953. aastal teda töö arhitektuuriosakonnas linnaplaneerimise küsimuste vallas pikalt ei paelunud. Udo Tiirmaa jättis need toimetamised samas osakonnas töötanud arhitektist abikaasa Virve õlule, kes lahkus meie seast jaanuari alguses ning kelle 100. sünniaastapäeva ta veel mõni nädal tagasi meeles pidada sai.

Teda köitis rohkem reaalne projekteerimine ja hiljem pigem arhitektuuri ajalugu. Muidugi oli restaureerimise alal ju palju teisigi arhitekte tegutsemas, aga Tartu kandis ilmselt nappis.

Tiirmaa, kolleegidele lihtsalt Udo, oli 1960. aastatel tööl küll projekteerimisinstituudis Kommunaalprojekt, mis võimaldas tegeleda tavapärasemate hoonete kohandamise projekteerimistöödega, mitte niivõrd tüüparhitektuuriga. Tema käe alt tulid tagasihoidlikud juurdeehitised Kroonuaia tänava koolile, nüüdse Karlova kooli Lina tänava majale ning paljudele teistelegi linna ja maakonna vanadele hoonetele. Mõnegi detaili või hoone ilme puhul sai kasutada toona moodsamaidki arhitektuurivõtteid, näiteks Tartu perekonnaseisuaktide büroo varikatuse puhul.

Siiski liitus ta esimesel avanenud võimalusel 1970. aastal oletatavasti oma kursusekaaslase ja sõbra Fredi Tompsi soovitusel vabariikliku restaureerimisvalitsuse Tartu osakonna projekteerimisgrupiga, mis kandis küll hiljem nimesid Kultuurimälestiste RUPI, Eesti Ehitusmälestised ja taasiseseisvumise järel ARC Projekt, mille juhtiv­arhitektiks ja hiljem nõustajaks ta jäi kuni surmani. Mõnigi võiks ennast lugeda tema õpilaseks, ehkki nüüdseks on riiklikul haridustasemel ehitusrestaureerimise koolitus peaaegu kadunud.

Tema elutööks kujunesid Jaani kirik ja toomkirik. Ühe varemetest taastamine ning teise varemete konserveerimine ja kooriosa raamatukogust ülikooli muuseumiks kohandamine. Ei tahaks küll võrrelda teda ülikooli esimese arhitekti Johann Wilhelm Krausega, aga paralleele võib igaüks ise tõmmata. Mõlema hoone restaureerimine on tegelikult praeguseks lõpetamata.

Paljugi tehti, eriti Jaani kiriku kui maailma mõõtkavas unikaalseima Eesti mälestise puhul, Tiirmaa kontseptsioonide kohaselt, aga palju jäi ka tegemata, sest vaidlused on seesuguste oletuslike lahenduste puhul ikka olnud tulised. Tiirmaa jäi sageli enesele omaselt pehmeks ja jäärapäiseks, kes seisukohti metoodilise järjekindlusega põhjendas. Kadunud on jälle üks mälupank, kelle poole võiks nende kahe katedraali aina esilekerkivate restaureerimisküsimuste puhul pöörduda.

Sünnilt tartlasena lõi ta kaasa ka sõjaaegsete purustuste hilisemate asendamiste projekteerimise võistlustel. 1985. aasta Lossi tänava õppehoone konkursil oli ta üks premeerituist. 1992. aastast pärineb toonases taasiseseisvumise tuhinas temalt kaubahoovi uues funktsioonis rekonstrueerimise projekt Tartu südalinnas.

Jaani kiriku taastamise arhitekt objektil aastatuhande algul. Foto: Ain Protsin

Kivisilda, oma kunagist kooliteed kodust Kivi tänavas Treffneri gümnaasiumisse, jäigi ta tagasi ootama. Üks suuremaid töid oli ka mulkide pärimusele olulise, põlenud Halliste kiriku taastamise projekteerimine 1991. aastal.

Loomulikult projekteeris ta koos abikaasa Virvega toonasele ajastule kohaselt hulga eramuid. Traagiliseks nendest kujunes enesele eramuks projekteeritud ning ehitatud Lunini ja Nooruse tänava nurgal asuva ja siiani oma ajastu kohta uuendusliku vormikeelega hoone lugu. Äia, koolinõuniku ja tuntud ploomisortide aretaja Aleksander Kurvitsa 1924. aastal rajatud aed ja kaunis puitelamu Riia tänaval, Lutsu maja kõrval vajasid tema surma järel hoolt ja elamist ning enesele ehitatud hoone kui ülearune tuli nõukogude seaduste kohaselt maha müüa.

Kurvitsa aretatud väärtuslikke kohalikke ploomisorte teavad Eesti aiandushuvilised kogu sõjajärgse aja jooksul. Tiirmaade aianduskrunte oli peale Riia tänava teisigi Tartu lähedal ning aianduse ja mesinduse seltsi vanemad liikmed mäletavad kindlasti Udo Tiirmaad koju minemas, käes mingisugune kotike järjekordse mullase istiku või muu aiandusväärtuslikuga.

Lisaks hoolas Jaani koguduse liikmeks olemine peale selle taastamist käesoleva sajandi algusaastail. Ning juhtus varem sedagi, et uue koguduse pühapäevasel teenistusel olid vaid Tiirmaad kahekesi, ehkki väliselt nad oma religioossust kusagil silma paista ei lasknud.

Tiirmaa kui arhitekti pärand on tegelikult ju lõputud korrektse iseloomuliku käekirjaga tehtud joonised ja vähem kirjatöid, aga siiski loodame, et peagi saavad huvilised lugeda tema fluvioloogiaalaseid kirjutisi, seda postuumselt. 2005. aastal pärjati Udo Tiirmaa Tartu linna aukodaniku ja Tartu Suurtähe kavaleri tiitliga.

Teda jääb leinama tütar perega. Ärasaatmine on Tartu Jaani kirikus laupäeval, 29. märtsil kell 11.

Tartu linnavalitsus

Eesti arhitektide liit

SA Tartu Jaani Kirik

Tartu arhitektkond