Deily Freitak: Mina trahvisin Unot

Politseinik kiirust mõõtmas. Foto: Politsei

Postimees avaldas 18. märtsil Uno Ainsoo arvamusartikli sellest, kuidas teda kiiruseületamise pärast trahviti. See politseinik olin mina. Kõigil on õigus oma arvamusele, aga see arvamus ei tohi olla manipuleeriv ega sisaldada valet.

Uno ei olnud «asulast peaaegu läbi», vaid selgelt asulas. Mina jällegi ei olnud kuuseheki taga, ka minu auto ei olnud kuhugi peidetud. Mul ei olnud igav, ma ei hoobelnud ja mul polnud trahvimise plaane. Unole ei «lajatatud kriminaalset otsust». Talle tehti «igati paslik väärteomenetlus».

Seda, et inimesed on emotsionaalsed ja pettunud neile määratud karistusotsuse pärast, tuleb ikka ette, aga see, et keegi toob avalikkuse ette hulga valeväiteid ning paneb nende toel kahtluse alla kellegi inimlikkuse, on liig ja nõuab selgitust.

Siinkohal soovingi rääkida politseiametniku inimlikkusest, kuna see on asjaolu, mis on liiga kergekäeliselt kahtluse alla pandud. Oma tööd tehes püüan alati lähtuda põhiväärtustest, mida ei ole mulle õpetanud politsei- ja piirivalveamet, vaid minu pere. Ükskõik, mida ma oma igapäevatöös teen, ei tee ma seda kunagi igavusest või tahtest teisi inimesi lihtsalt karistada. Ma püüan lahendada kellegi muresid. Seekord reageerisin Alatskivi elanike murele: kiiruspiirangust ei peeta kinni. Igal kogukonnaliikmel on vaja reeglitest lugu pidada ning rikkujate suhtumine nendesse reeglitesse defineerib selle, kuidas ma töötan ja milliseid otsuseid teen. Liiklusturvalisust ei taga ainult tee ääres kiirust mõõtev politseinik, vaid inimene, kes liikleb teel.

Suheldes liiklusreegleid rikkunud inimesega on üks minu eesmärk vahetus suhtluses tuvastada, kuidas inimene ise oma eksimusse suhtub. Tihti eeldab rikkuja, et tema suhtes peaks võtma mingi erilise seisukoha. Mulle on oluline vahetu suhtlus, et saada teada liikleja isiklik hoiak seaduserikkumisest, sest see on üks alus karistuse määramisel. Just vahetus suhtluses hindan ka seda, kas saaks piirduda üksnes suulise hoiatusega.

Alatskivi alevikus, kus keskust läbivat tiheda liiklusega teed palistavad koolimaja, kauplus ja kalmistu, on kiiruseületamistega alati probleeme olnud. Lubatud sõidukiiruse ületamine on põhiline, miks liiklusõnnetused juhtuvad ning miks nende tagajärjed on sedavõrd rasked. Näiteks kui Alatskivi alevikus juhtub kiirusel 50 km/h avarii auto ja jalakäija vahel, on jalakäija hukkumise tõenäosus 40 protsenti. Sõites alevikus aga näiteks kiirusega 70 km/h, saab jalakäija aga lausa 90-protsendise tõenäosusega avarii tagajärjel surma.

See on fakt, et liiklusolukord on Eestis halb. Autojuhid peavad normaalseks sõita igal juhul palju kiiremini, kui piirkiirus ette näeb. Kui punase tulega sõidetakse ristmikule tihti, siis kollase keelava fooritulega lausa massiliselt. Jalakäijatele vöötrajal teeületuse võimaldamine on muutunud valikuliseks. Joobes juhtimine on endiselt suur probleem. Mullu hukkus liikluses 69 inimest, mis on viimaste aastate kõrgeim näitaja.

Et liiklus oleks turvalisem, on tähtis reeglitest kinni pidada. See tähendab ühtlasi, et meil ei tohiks olla hoiakut, nagu oleks 50 alas kiirusega 70 sõitmine normaalne ja politsei peaks automaatselt, hindamata liikleja suhtumist või hoiakuid, piirduma suulise hoiatuse või näpuviibutusega. Kui politsei peab kiiruseületajale määrama trahvi, peatama juhtimisõiguse, taotlema talle aresti või sõiduki konfiskeerimist, on see tugev sõnum liiklejale, et tema käitumine liikluses oli ohtlik. Mistahes mõjutusvahendi politsei ka määrab, on selle eesmärk, et inimene oleks hoolsam ega võtaks liikluses riske, mis teisi ohustavad.

Jah, eksimine on inimlik, kuid iga päev tehakse liikluses palju vigu, mida saab vältida. Kui me kõik oleme liikluses hoolsamad, üksteise suhtes tähelepanelikumad ja peame reeglitest kinni, saab ka liiklus palju turvalisemaks.