Kiri ⟩ Arstid ja õed, kes julgesid riskida, väärivad tänu

Tartu ülikooli kiinikum. Foto: Sille Annuk

Ega haigused käi mööda kive ja kände, vaid ikka mööda inimesi. On raskeid vähihaigusi, aga on ka teistsuguseid tõbesid, mis võivad inimese raskesse olukorda viia. Just nii juhtus minuga.

Oli päevi, mil vaakusin elu ja surma vahel. Ja oli neid, kes arvasid, et ma sealt välja ei rabele.

Haigestusin juba enam kui aasta tagasi. Olid valud, ülikõrged põletikunäitajad, mitmed pöördumised nii perearsti poole kui erakorralise meditsiini osakonda. Haiglas viibimised vaheldusid kodus kosumistega. Aga ikkagi algas kõik otsast pihta.

Saan sel suvel 85 aastat vanaks ja olen kõigile meditsiinitöötajaile tänulik, kes mu eest on viimasel aastal seisnud ja mind aidata püüdnud. Aga kõige sügavama tänukummarduse tahan teha kirurg Karri Kasele, resident-arst Siim Kristjan Ellerveele ja imelisele õele Siirile, kes tõid mu välja eluohtlikust olukorrast. Nad riskisid ja päästsid. Mind opereeriti 26. veebruaril. 10. märtsil sain koju. Nüüd käin ringi ja toimetan ning eluisu on tagasi. Kurjad sapikivid mind enam ei piina, neist olen elu lõpuni vaba.

Haigla seinal on küll kastike, kuhu patsiendid saavad oma tänuavaldused poetada, aga mina leian, et need nimetatud arstid on palju enam väärt kui väike sedel kastikeses. Tänan neid südamest ja soovin, et neil jätkuks veel kauaks kindlat kätt rasketeks operatsioonideks. Tänan ka kõiki õdesid ja põetajaid. Olgu teil õnne ja kordaminekuid kõiges.

VIRVE KOLJAL, tartlane