Kelly Olesk: suuga teevad suure linna

Kelly Olesk Foto: Sille Annuk

Olen viimasel ajal küllalt palju mõelnud, kellele ja milleks on seadused. Mis on õiglane ja mis on tegelikult ka õige? Heauskse, ehk isegi naiivse inimesena olen arvanud, et küllap nood ikka tavainimese ehk minu, sinu ja tädi Maali kaitseks on. Vaadates aga viimasel ajal kajastust leidnud olukordi, jääb mulje, et seadus on hoopis miski, mis kammitseb ja annab võimaluse tegutseda moraalitult. Ja kui miski ei kõlba, siis on ainus võimalus kohtusse minna ning sealt oma õigust nõuda – muidugi juhul, kui rahakott lubab.

Lubja tänaval viltu vajunud elamu inimesed seda teevadki: püüavad leida õiglust, sest neil on laenud kaelas, raha kulub, aga oma kodus nad elada ei tohi.

Iga maja püstitamist kontrollib töö eri järkudes terve ports asjatundjaid. Tehakse geoloogilised uuringud, eelprojekt ja tööprojekt, arenduse head seisukorda kinnitab järelevalve, väljastatakse kasutusluba ... Allkirjastatud dokumendid kinnitavad, et kõik peaks klappima. Ometi nii see pole. Pole ka vastutajat ja seadus laseb sellisel ülekohtul sündida.