Lahkus seenevana Erast Parmasto

Erast Parmasto Foto: Elmo Riig / Sakala

Pärast pikka ja rasket haigust lahkus meie seast armastatud mükoloog ja Tartu aukodanik Erast Parmasto.

Seenevana austava hüüdnime sai Parmasto oma pikaajalise töö eest seente kogumise alal. Enam kui 60 aasta vältel koguti tema eestvedamisel herbaariumisse ligikaudu 160 000 seent, neist 37 000 eksemplari korjas ta ise.

Parmasto poole pöörduti ikka ja jälle kui taheti tuvastada mõnd haruldast seent. Seenevana ei vajanud selleks enamasti mingit teatmikku, vaid nimetas ladinakeelse nimetuse kohe ja peast.

Akadeemik Parmasto oli produktiivne teadlane, kes lõi üle 150 teadustöö ja 200 publitsistliku kirjatöö.

Postimehes võttis Parmasto viimati sõna mullu sügisel üles kerkinud Pühajärve sõjatamme halva seisundi teemadel. Bioloogias doktorikraadi omanud seenevana rõhutas, et tüvemädanik ei tähenda ilmtingimata tammepuu surma, lisades, et avastas Viljandi külje all asuval Viiralti tammel tüvemädaniku juba 50 aastat tagasi.

Parmasto on saanud elu jooksul palju aunimetusi ning valiti 2003. aastal Tartu aukodanikuks. Mullu oktoobris valis Euroopa mükoloogide ühing Parmasto oma auliikmeks.

Aastal 1928 Nõmmel sündinud ja 1952. aastal bioloogina Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanud Parmasto asus juba tudengina tööle Teaduste Akadeemia zooloogia ja botaanika Instituudis. Aastail 1981–1991 oli ta samas instituudis mükoloogialabori juhataja, 1985–1990 direktor, aastast 1991 mükoloogiaosakonna vanemteadur.

Parmasto eestvõttel taasasutati ajakiri Eesti Loodus, ühtlasi oli ta ka aastatel 1958–1960 selle esimene toimetaja.

Aastatel 1973–1976 oli ta Eesti Loodusuurijate Seltsi president, 1988. aastast auliige. 1995–2001 kuulus Parmasto Eesti presidendi akadeemilisse nõukokku.

Pärast raske diagnoosi kuulmist otsustas Parmasto, et lõpetab pooleliolevad tööd. Teadusartikleid ilmus tema sulest veel möödunud aasta lõpus. Seenevana süda lakkas tuksumast 24. aprilli pärastlõunal.