Kui on aega veel ⟩ Krista Aru kuldne kõne

Aega on veel. Terrassil hõiskavad Priit Jõgi, Erki Berends, Kai Maran, Aime Jõgi, Krista Aru (keskel), tema taga peidus Mare Pihlak ja Aune Unt ning paremal Mati Määrits. Foto: Jaan Ginter

See oli 18. mail 2024. aastal. Päev enne suurt kogunemist Tornimäele, kus ajakirjandusprofessor Juhan Peegli kuju avamiseks oli kõik juba valmis. Leppisime kursusekaaslastega kokku, et need, kel vähegi sobib, kogunevad Saaremaale päevakese võrra varem ja õhtul saame minu kodu terrassil kokku.

Mõtlesin, et kes see ikka tuleb. Pikk tee ka. Kui praamilt Kuivastusse maha saad, on Salmele ikka veel sada kilomeetrit sõita.

Läks vastupidi. Kai oli platsis mitu tundi varem. Mare sõidutas kohale ta preestrist abikaasa. Erki ja Priit tulid koos. Neid, kes ülikooliajal kokku hoiavad, hoiab ka elu koos. Siis jõudsid Mati ja Aune ja Krista. Kristal oli doktorist abikaasa Jaak Aru kaasas. Kased ei olnud veel täies lehes ja meri paistis õuele kätte, õunapuud alles valmistusid õitsema, terrass sai inimesi täis.

Teate küll, mis niisugustel puhkudel juhtub. Algab üks aasimine ja plära. Et kust see suitsuangerjaniru sul õige pärit on ja kas viina ikka jätkub, ja oi, need keedukartulid siin potis on nii-ii head. Igaühel on sahmimist ja kätega vehkimist, kuni Krista mees Jaak Aru otsustab, et tema läheb ujuma. Tüüpiline mandriinimese jutt. Kes see maikuu jäisesse merre ujuma läheb?! Ei aita veenmine, et kaldaäär ja merepõhi on mul siin mudased ja vesi nii madal, et mees, sa külmud ära seal tuule käes, enne kui ujuda saad. Mida rohkem keelad, seda kindlamini Jaak Aru merre tahab. Krista naerab ...

Ja mõne minuti pärast juba karjutakse mere äärest, et toodagu nüüd ruttu ämbritäis puhast vett, kuna Jaagul on ujumas käidud, aga jalad põlvini mudased, nendega ei saa õue peale naasta. Kõik naeravad südamest.

Mida oli aga Kristal öelda ühe vaikse õhtu lõpetuseks pärast üleüldist pläramist, mil pisteti nahka potitäis keedukartuleid ja ta oma mees mudaseks sai?

Tunnid kuluvad, ja lõpuks istume rahunenult pikkadel pinkidel, päike juba madalal, õu varje täis ja merelt puhumas päris jahe tuuleke. Vaid Krista on viimases kuldses valguslaigus, mis majaseinale püsima on jäänud.  Ühtäkki tõuseb ta püsti ja muutub pidulikuks. Kõne minu õuel!

Krista Aru oraatorioskusi teavad kõik, ja ilusat eesti keelt ning seda, kuidas ta mõistab kirjutades ellu äratada ka kõik need Eesti ajaloo suured tegelased, keda uurinud on – lugege või ta autorisarja «Postimehe parnass».

Mida oli aga Kristal öelda ühe lihtsa õhtu lõpetuseks pärast üleüldist pläramist, mil pisteti nahka potitäis keedukartuleid, ja kui üks väike suplus ta oma mehe poolenisti mudaseks muutis?

Krista ütles, kui õige see on, kui moodsa aja kiirusest hoolimata leiame aega üksteisega päriselt kokku saada, ning kui haruldaseks see on jäänud, et keegi avab oma kodu uksed ja väravad niisugusteks kogunemisteks. Oh, see õhtu on korda läinud, mõtlesin mina. Nii õnnelik olin.

Nüüd tean, et Krista ei tänanud üksi mind, tolle õue perenaist. Ta tänas meid kõiki. Krista oli asunud tasapisi hüvasti jätma oma kallite teelistega, paludes neil mitte ära unustada inimest iseendas ja erilisi kohtumisi. Kõike, mida inimene vajab, ei saa pärast järele vaadata.

Krista Aru saadeti teele 28. veebruaril 2025. aastal Tartu Pauluse kirikust, mille saal oli rahvast seinast seinani täis.