Muinasjutt imelisest aasast ohtliku trepini. Siuru kohta laekus sadakond ettepanekut

Siuru kavandamise asjus sõna sekka öelnud pikalt konservaatorina töötanud Enno Rennit soovitab kultuurikeskuse eestvedajail enne parki ehitamist lugeda Arne Merilai romaani «Puuinimesed» ja Kanada kirjaniku Suzanne Simardi teost «Emapuud otsimas». Foto: Kristjan Teedema

Aastakümneid konservaatoriametit pidanud Enno Rennit oli üks kolmekümne kuuest tartlasest ja siinsest organisatsioonist, kes pidas vajalikuks keskparki kavandatava Siuru kultuurikeskuse detailplaneeringu avaliku väljapaneku jooksul arvamust avaldada.

Kui mitmed pöördumised puudutasid peamiselt Siuru ehitamiseks ohverdatavaid puid ja põõsaid või olid ühelauselised «ei taha, ei sobi» mõttesähvatused, siis Renniti hinnangul on Siuru ümber punutud lausa muinasjutuline loor, mis jääb tegelikkusest kaugele. Tema pöördumine on ühtaegu filosoofiline, irooniline ja terav.

«On i​seloomulik, kuidas Siuru projekti esitletakse – meile vestetakse ilusaid muinasjutte metsasalust, jõelammist, paikadest, mis ei mahu kuidagi sellesse ruumi ära, mis pole meie võimes ega kätes,» seisab Renniti pöördumises. «Reflektsioon võiks olla aus nii ümbritseva osas kui ka selles, mis hinnaga me seda teeme, kelle arvelt me seda teeme, kui palju on linnakodanikel sisulist huvi kultuuriasutusi pidevalt ja järjekindlalt külastada.»