Kuna mul on mõningaid õigusteadmisi, pöörduvad inimesed mõnigi kord minu poole eluliste küsimustega. Neist viimane oli üsna mõtlemapanev.
Britta Pärk: kelle mure on haige hulkuv kass või koer?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt leidis inimene tänavalt haige kassipoja ja viis selle Eesti Maaülikooli loomakliinikusse. Kliinik võttis kassipoja vastu, jättes ta ööseks vaatluse alla. Hommikul selgus, et kassipoeg on siiski niivõrd haige, et tuleb panna magama. Selle eest esitati inimesele arve 160 eurot.
Selge see, et summa on üpris suur. Kui hädas oleks oma lemmikloom, maksaks paratamatult igaüks. Aga mida teha, kui tegu ei ole sinu lemmikuga ja oma arust sa talitasid lihtsalt heatahtlikult, võimaldades haigele hulkuvale loomale esmaabi?
Inimese esimene reaktsioon on loomulikult: ma ei maksa. Aga nagu ikka, tähendab arvete ignoreerimine olukorda, kus nõue antakse üle inkassofirmale või kasutatakse mõnda muud seaduses määratud viisi võla sissenõudmiseks. Selle tagajärjel võib aga summa kasvada mitu korda.
Hulkuvate loomadega seonduvat reguleerib loomakaitseseadus. Loomakaitseseaduse 5. paragrahvi 2. lõige sätestab, et kui hulkuva looma omanikku ei ole võimalik kindlaks teha ega leida talle uut omanikku, tuleb sooritada looma eutanaasia seaduse paragrahvis 18 sätestatud korras.
Loomaomaniku kindlakstegemise alguse ja eutanaasia vahel peab olema vähemalt kaks nädalat, mille jooksul tuleb tagada looma nõuetekohane pidamine ja vajaduse korral ravi. Järelikult tuleb ka hulkuvat looma ravida. Samas ei sätesta loomakaitseseadus, kes maksab ravi eest.
Tartu linna koerte ja kasside pidamise eeskirjas nähakse hulkuvate koerte ja kasside kohta ette vaid nii palju, et omanikuta või hulkuvate koerte ja kasside püüdmist, pidamist ning hukkamist korraldab linnavalitsus valitsuse kehtestatud korras. Selle korra järgi peab hulkuvate loomade paigutamise varjupaika korraldama kohalik omavalitsusüksus, kusjuures varjupaika paigutatud loomad vaatab viivitamata läbi veterinaararst.
Varjupaigas tuleb hulkuvaid loomi pidada loomakaitseseaduses sätestatud nõuete kohaselt ning vajaduse korral tagada ravi.
Kõike seda arvesse võttes peab inimene viima haige hulkuva looma hoopis varjupaika, sest seal on ette nähtud hulkuvate loomade ravi, mitte viima teda kliinikusse arsti juurde. Ent Tartu loomade varjupaigas on vastuvõtt vaid tööpäeviti kell 9–18.
Esiteks tekib küsimus, kuidas peaks inimene seda kõike teadma.
Ka minul oleks esmane mõte viia loom kliinikusse. Võin küll eksida, kuid ma pole kindel, kas maaülikooli veterinaarkliinikus või mujal loomaarstide juures on üleval asjakohased sildid. Või teavitaksid arstid loomatoojat, et haiged hulkuvad loomad tuleb viia hoopis varjupaika, muidu ootab heategijat arve hinnakirja alusel.
Ja ikkagi, mida teha, kui vigastatud loom leitakse väljaspool varjupaiga vastuvõtuaega? Loomaarsti teenuse kõrget hinda arvestades oleks tõesti hõlpsam loom lihtsalt tänavale surema jätta kui hiljem oma heatahtlikkust kiruda.
Niisiis on vastuseta küsimus, kes peaks muretsema selle eest, et abi saaks ka haige hulkuv loom.