Kuidas on arenenud ja peaks arenema Tartu Ülikool? Vastab Jüri Allik

Jüri Allik Foto: Pm

Tartu Postimees esitas ülikooli töötajatele enne rektorivalimisi kaks küsimust.

Vastab eksperimentaal­psühholoogia professor Jüri Allik

Kas Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul piisavalt arenenud, et anda tänapäeva nõuetele vastavat konkurentsivõimelist haridust, või peab ta oma positsiooni ja maine parandamiseks veel kõvasti pingutama?

Ülikooliharidus on väga konkurentsitihe valdkond, kus isegi samal positsioonil püsimine nõuab kõva pingutamist. On erialasid ja isegi valdkondi, kuhu tulevad õppima väga taibukad ja motiveeritud noored inimesed, kes saavad siit hea hariduse, millega võib vabalt jätkata mõnes maailma parimas ülikoolis.

Kuna Tartu Ülikool tahab olla teadusülikool, hinnatakse teda eelkõige teaduslike tippude järgi.

Üks hea, kuid kindlasti mitte ainus edukuse näitaja on kuulumine viimase kümne aasta töödega oma valdkonna ühe protsendi enim tsiteeritud teadlaste hulka.

Praegu on Eestis 17 sellist teadlast, kellest vaid Ülo Niinemets ja Mart Saarma ei tööta Tartu Ülikoolis.

Kahjuks pole oma valdkonna tippu kuuluvate teadlaste arv viimase viie aastaga eriti kasvanud: mõned on juurde tulnud, kuid mõned on ka kõige teravamast tipust veidi allapoole langenud.

Ülikool ja teaduskorralduse süsteem tervikuna pole aga hakkama saanud kahe asjaga: ära hoida mitme valdkonna (näiteks astronoomia, keemia, farmakoloogia) kiire langus viimase viie aasta jooksul ja süsteemi loomine, mis aitaks keskpärasuse seast leida originaalseid mõtlejaid, kes vajaksid toetust.

Mida peaks tegema mai lõpus valitav uus rektor, et Tartu Ülikoolist saadav haridus ja siin tehtav teadustöö oleks veelgi parem ja tähelepanuväärne kogu Euroopas?

Esiteks. Tegema kõik temast oleneva, et valitsuse määratud baaskoha maksumus ei oleks enam naeruväärsed 1545 eurot bakalaureuse- ja 2318 eurot magistriõppes. Ükski valitsus ei ole tõsiselt võetav, kui ta arvab, et saab osta endale ametiauto maailmaturu hindadega, kuid koolitustellimuse saab määrata monopolistina, makstes mitu korda vähem sellest, mida tuleks maksta mõnes meile eeskujuks olevas riigis.

Baaskoha maksumusest tulenevalt on näiteks Tartu Ülikooli professori palk umbes 45 protsenti Taani keskmisest professori palgast. Kuid arvestades meie ülikoolihariduse kvaliteeti, peaks see küündima vähemalt 60–70 protsendi kanti.

Teiseks. Vähendama ülikooli halduskulusid esialgu vähemalt kümme protsenti ja hea tahte avaldusena äratama ülikooli peahoone akadeemiliselt taas ellu. Oleks väga tore, kui ülikooli peahoonesse tuleksid ametnike kabinettide asemel taas väärikad auditooriumid, kus saaks doktoritööde kaitsmisi ja muid akadeemilisi üritusi teha.

Kolmandaks. Kasvatama ülikooli sotsiaalset kapitali, mis väljendub eelkõige usalduses, mida akadeemilise kogukonna liikmed üksteise ja ülikooli institutsioonide suhtes tunnevad. Tarkade inimeste kontsentratsioon ülikoolis on väga suur ja oleks raiskamine, kui seda potentsiaali ei kasutataks ära heade ja tarkade otsuste tegemiseks. Lisaks sellele, et ülikooli akadeemilisel demokraatial on oluline ajalooline väärtus, tuleks seda paremini kasutada ülikooli juhtimises.

Samuti tasuks kõigil asjaosalistel natuke lugeda erialast kirjandust, mis juba aastaid tagasi näitas, et avaliku sektori, kuid eriti ülikoolide juhtimine äriühingu mudeli järgi (New Public Management) on teoorias, kuid eriti praktikas nurjunud üritus.

Neljandaks. Midagi ette võtma, et ülikool ei laguneks vähemalt mõtteliselt kümneks väikseks sõltumatuks kõrgkooliks. Praegune struktuur (teaduskonnad), kuid eriti eelarve koostamise põhimõtted töötavad üsna agressiivselt universitas’e põhimõtte vastu.

Mõne eriala saab lõpetada nii, et kogu stuudiumi vältel ei õpita ühtegi ainet, mis oleks väljaspool seda kitsast eriala. Kuna teisest teaduskonnast õppetöö tellimine on instituudile majanduslikult kahjulik, siis on kõige tulusam ise kõike õpetada. Isegi kui üliõpilane tahaks kuulata mingit kursust, võivad teaduskonnad selle koguni ära keelata.