Eili Arula: Ajutise sandi itk ehk Kuidas karkudega turuhoonesse pääseda?

Eili Arula Foto: Sille Annuk

Kuidas on võimalik, et keset uut, siledat spordisaali põrandat on mingi paarisentimeetrine plank ja kuidas see mulle talla alla sattus? Nii mõtlesin mullu 16. novembril Jõgeva spordihoone põrandal lebades pärast röögatut valu, mis käis hetk varem läbi mu vasaku labajala. Pikali jalast kinni hoides ja ringi vaadates selgus, et põrandal ei olnudki ühtki planku. Aga mille peale ma siis astusin?

Umbes kaks tundi hiljem Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas selgus, et ma ei astunudki millegi peale. Selgus, et tunne, nagu oleksin paari sentimeetri jämeduse asja peale astunud ning seejärel kuulsin enda kehas valju raksatust, viitas sellele, et jalas purunes kannakõõlus.

Jah, see inimkeha kõige suurem kõõlus lähebki sõna otseses mõttes plaksuga puruks. Mina kuulsin heli, nagu oleks kuiv kaigas põlve peal pooleks murtud, osa kuuleb piitsaplaksu, osa isegi heli, mis meenutab püssipauku.