Haruldane limatünnik näitab end rikkalikult

Limatünnik (Sarcosoma globosum) on limatünnikuliste sugukonda limatünniku perekonda kuuluv looduskaitsealune seeneliik.

FOTO: Sille Annuk

Hea seenetundja Tea Meos on juba mitu nädalat käinud imetlemas haruldasi looduskaitsealuseid seeni limatünnikuid, mida tänavu võib metsas kohata tavapärasest rohkem.

Meos leidis esimesed limatünnikud juba märtsi lõpus, kui lund oli maas rohkesti, aga see mäekülg Ahja kandis oli lumest paljas ja seeni oli juba toona õige mitu. Läinud nädalalõpul loendas ta neid samas paigas mitukümmend.

Meos on lapsest saadik seentega sina peal, sest seente tundmine on nende suguvõsale omane. Metsas jalutamas või seenelkäimine on talle tavaline lõõgastumisviis ja limatünnikuid on ta näinud ennegi, peamiselt Taevaskoja kandis.

Limatünniku viljakeha on umbes rusikasuurune, 10–15-sentimeetrise läbimõõduga, pruun ja täis sültjat massi, mis talle ka nime annab.

Salapärane tegelane

Seeneteadlane Bellis Kull­­man ütles, et see seen on väga tore ja samas salapärane tegelane, sest mõnes kasvupaigas ei pruugi ta end aastakümneid näidata. Seeneniidistik maa sees elab, aga viljakehi ei ole. «Seen ju elab maa sees jõhvidena, kui viljakeha välja tuleb, on see nagu õun õunapuul,» võrdles Kullman.

Kui aga on selline jahe vinduv kevad nagu tänavu, võivad limatünnikud vastu pidada üle kuu, sest lima aitab hoida niiskust ja kaitseb viljakeha kuivamast.

Eestis on limatünnik levinud Tartu-, Põlva-, Võru- ja Valgamaal, ka Harjumaal ja Lääne-Virumaal, mujal mitte. Kasvukohti on teada üle kahekümne.

«Eesti on seest suurem, kui väljast paistab, nagu Fred Jüssi ütleb,» märkis Kullman. «Temperatuurid ja kivimid on erinevad ja seepärast on ka liigilisus erinev, see on ilusti nähtav ka limatünnikuga.»

Limatünnik on kõrgema kaitsekategooria liik, mitmetest Euroopa riikidest ilmselt täiesti kadunud. Seeneteadlane Indrek Sell, kelle ülesanne on kaitsealuste liikide, sealhulgas limatünniku käekäiku jälgida, ütles, et tänavu on limatünnikule väga hea aasta ja mõnes koloonias võib limatünnikuid lugeda sadades.

Näiteks läinud nädalal loendas Sell limatünnikuid Tartumaal ühes kohas 235, Põlvamaal ühes kohas üle saja. Kuid on leitud ka ligemale tuhande viljakehaga kolooniaid.

Sell lisas, et ilmselt ei ole kaardistatud kõik limatünniku kasvukohad, sest igal aastal leitakse mõni uus.

Limatünniku meeliskasvukoht näib olevat varjurikas kuusemets, aga seda leidub ka segametsades, kus on ülekaalus kuusk.

Sell nentis, et võrreldes teiste esimese kategooria seeneliikidega on limatünniku viljakehi leitud rohkem, ent see ei tähenda, et ta oleks vähem ohustatud liik ja kaitsekategooriat võiks alandada.

Pannile panna ei sünni

Limatünnik ei ole söögiseen, sestap ei ole mõtet seda metsast koju viia, kuigi looduskaitsealuse liigiga ei tohiks seda niikuinii teha. Esimese kaitsekategooria liigina ei ole lubatud ka selle seene kasvukohti kätte näidata, kuid avalikult on teada, et limatünnikuid kasvab rohkesti Taevaskojas.

Meos rääkis, et küll aga on tänavu leida kevadkogritsaid, mis pärast korralikku kupatamist kõlbavad nii soustiks kui supiks. Kupatamata on need seened mürgised. Kogritsaid võis leida juba märtsi lõpust.

«Järgmine seen on kurrel, on pikema jala otsas ja sõrmkübara moodi. Too läheb otse pannile. Muud kohta ma ei tea, aga mul koduaias kasvab vana õunapuu all,» ütles Meos.

Limatünnik Eestis
• Eestis kirjeldati limatünnikut esimest korda 1937. aastal Taevaskojas.
• Limatünnik kasvab Põhja- ja Kagu-Eesti kuusemetsades märtsist maini, soojematel talvedel ka jaanuaris-veebruaris. Limatünniku kasvukohti on teada üle kahekümne.
• Soodsal aastal võib haruldast limatünnikut kasvamas näha sadade kaupa.
• Limatünnik on hävimisohus liik ja kuulub Eesti punasesse raamatusse.

Tagasi üles