ARVUSTUS ⟩ Lühimärkmeid inimsõbralikust universumist

Laurits Leedjärv lehitseb tähetorni kalendrit. Foto: Margus Ansu

Lubatagu siinse arvustuse taustaks algul mainida midagi enesekohast. Et minu ema Meeta Kull töötas pikka aega Tartu tähetornis ja avaldas ajakirjanduses ka populaarteaduslikke artikleid («Lend maailmaruumi», «Kuidas tekivad tähed?», «Planeet Marss» jt), olen juba varasest lapsepõlvest olnud suur astronoomiahuviline.

Mitmed astronoomiat-kosmoloogiat käsitlevad raamatud on tänini minu öökapiraamatud, mis aitavad vahel mõtteid rõhuvatelt maapealsetelt asjadelt kuhugi kaugemale ja kõrgemale juhtida. Muide, hea tuju korral kirjutan ma Universum suure tähega, halvas tujus aga väiketähega.

Uuel sajandil, eriti viimase kümmekonna aasta jooksul on meie omamaise täheteaduse eestkõnelejate esirinda kerkinud astrofüüsik Laurits Leedjärv (64). Tema hoogsalt kasvavat raamaturivi (sh mitu tõlgitud teost) ehib sarjas «Eesti mõttelugu» ilmunud kogumik «Rännakud kõiksuses» (2020).