Enriko Talvistu: kas Supilinn on valmis?

Enriko Talvistu Foto: Sille Annuk

Sajandialguse veerandsaja aasta jooksul on Supilinn üle elanud suure ja meeldiva muutuse. Enne pöördusid minu eelistused linna jalutuskäikudel ja külalistele puitelamute tutvustamisel selle nn kõdurajooni kõrval tavaliselt Karlova poole, mis 20. sajandi alguse puithoonete kogumina oli palju paremas seisukorras ning leidis korrastamist enne kui Supilinn, välja arvatud lagunev Karlova mõis ise.

Supilinna tänavastik ja hoonestik hakkasid välja kujunema sada aastat varem, 19. sajandi alguskümnendil ning oli möödunud sajandi lõpuks tänu nõukogude võimu käegalöömisele üsna troostitus, aga mõneti ka poeetilises seisus. Seal võis leida üsna pätistunud seltskonna kõrvuti boheemlaskonna ja tudengitega üürikortereis. Neid maju, kus külas viibitud, koguneb siinkirjutaja mälus üsna palju, igal tänaval. Lisaks lõputud jalutuskäigud Emajõe ääres.

Tänavu möödub 25 aastat esimese Eesti linnarajoonikeskse seltsingu, Supilinna seltsi idee algusest, ehkki ametlikult asutati see 22. mail 2002. Esialgu üsna mürinal käima läinud seltsielu ja avalike ettevõtmiste õhin on tasapisi kuhtunud rohkem iga-aastasteks (kohvikute)päevadeks nagu teistegi linnaosade puhul. Nii vähemalt paistab väljastpoolt vaadates.