:format(webp)/nginx/o/2025/01/14/16594600t1h6946.jpg)
Täna möödus 106. aastat Tartu vabastamisest ning tartlaste hukkamisest krediidikassa keldris. Linlased mälestasid hukatuid ja tähistasid kodulinna vabastamise aastapäeva pärgade asetamisega Tähtvere pargis asuva Tartu vabastamise lahingu mälestussambale.
Mälestustseremoonial võttis sõna Tartu linnapea Urmas Klaas, kelle sõnul on oluline mitte unustada, et vaid meie ise peame oma riigi vabaduse eest seisma.
Mälestustseremoonial teenis piiskop emeeritus Joel Luhamets, kes luges Vabadussõjas langenutele ja krediidikassa keldris hukatute mälestuseks päevapalve.
Kõne pidas ka Tartu Memento juhatuse liige Piret Tarto, kes tõi samuti välja vabaduse olulisuse. Tarto sõnul tehakse vahel riigis selliseid otsuseid, mis pole kõigile just meeltmööda, ning siis kiputakse ka ütlema, et sellist Eestit meile polegi vaja. Ta nentis, et inimesed tegelikult ei mõista nende sõnade tähendust.
Ka Klaas ütles, et vabadust võetakse liiga iseenesestmõistetavana. «1919. aastal Tartu vabastamine ja krediidikassa keldris punaste toime pandud ränk veretöö tuletavad meile meelde vabaduse haprust ja kurjuse jõudu, mis võib ähvardada iseseisvuse tahet,» rääkis ta. «See annab meile kohustuse olla ärkvel ja kohal, olla tark ja koguda enda ümber sõprade liit. See on vähim, mida me ajaloost õppida saame.»
14. jaanuaril 1919 võitis Eesti rahvavägi eesotsas soomusrongide ja Julius Kuperjanovi partisanidega Vabadussõjas punaarmeed ning vabastas Tartu. 14. jaanuaril, vahetult enne lahkumist hukkasid bolševikud Kompanii tänaval endise krediidikassa keldris 19 inimest.
/nginx/o/2025/01/14/16594590t1hc3ce.jpg)
Tartu linnapea Urmas Klaasi kõne
Head tartlased
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm – nii oleme laulnud kõikjal oma riigi hümni. See on olnud meile tavaks ja see tuleb meil südamest.
Tartu aukodanik ja vabadusvõitleja Enn Tarto ei väsinud Eesti hümni laulmist kunagi meelde tuletamast ning tavatses öelda, et keegi seda meie eest laulma ei hakka. Meie ise peame oma hümni laulma. Meie ise. Niisamuti on ka vabadusega, mida oleme hakanud pidama nii iseenestest mõistetavaks, nagu on seda õhk ja puhas vesi me ümber. Me hingame õhku ja joome puhast vett, aga ei mõtle, kus on nende päris allikad, kes neid hoiab ja nende eest hoolt kannab.
Niisamuti ei ole aga ka vabadusel varasalvesid, lõputult voolavaid allikaid, kust kaubaauto ikka uut ja paremat vabaduse mudelit kodanikeni toimetab. Vabadus tundub otsasaamatu ja igaveseks garanteeritud. Aga seda senikaua, kuni üks laevakapten oma laeva ankru meie turvatud ja rahumeelsetesse vetesse lohisema jätab. Neil hetkil, mil kuritegu on juba sooritatud, võib meie kodulagedes väreleda lambipirn ja kraanidest kostab veetorude tühja kõminat, tuleb meile meelde meie vabaduse haprus. Tuleb meelde vabaduse hind, vabaduse eest kantav hool ja tähelepanu. Meenub seegi, et vaenlane on väga lähedal ja ärkvel.
Juhan Liiv on kirjutanud:
Ju vaenlased on meie maal, kuid Kalevil on uni kaelas.
Ta magab seitse nädalat, ta magab sortsi paelas.
Ei unest saa üles mu isamaa, sind köidab Kalevi uni.
Just täna on viimane hetk ärgata ja meie vabadusele silma vaadata. Olla ärkvel, et õigeaegselt märgata Venemaa varilaevastike ja kurjategijate alla lastud ja vabadust riivavaid ankruid. Ühest lõhutud merekaablist saab kaks, kahest kolm ja kolmest neli. Need on need tänapäevased detsembrimässud, mida kavandatakse meie eneste vabaduse tagahoovides, keldrites ja sadamates.
Kalevil tuleks sorts ära tunda ja uni silmist pühkida, sest mitte keegi ei tule seda meie eest pühkima. Me peame ise oma vabaduse eest ärkvel olema, et saaksime aastasadu laulda mu isamaa mu õnn ja rõõm.
Head sõbrad,
Vabadussõjas ei olnud puhkepäevi, armastas president Lennart Meri meile meelde tuletada. 106 aasta eest Tartu vabastanud sangarid tuletavad meile täna meelde, et meie ise peame oma riigi vabaduse eest ärkvel olema ja seisma. Meie ise.
:format(webp)/nginx/o/2022/03/17/14430562t1hcf6d.jpg)
/nginx/o/2013/07/08/1884716t1h6e8f.jpg)