Interneti toojaid vaadati kui veidrikke

Kuulus kaabel, mis ühendas Tähetorni kõrval asuvat Struve maja, ülikooli keemiahoonet ja Postimehe toimetust võeti maha aprillis 2002 (pildil vasakult Kalju Kill Kask, Otto Teller ja Toivo Uue). Foto: Ove Maidla

Rubla kehtis eelviimast kuud, kui Tartu tähetorni juures hakkasid tööle satelliidiseadmed, mis tõid Postimehe toimetusele ja Tartu Ülikoolile internetiühenduse kiirusega 64 kilobitti sekundis. Oli 1992. aasta 23. aprill.

Praegu tähendab 64 kilobitti sekundis kõige uimasemat üleslaadimiskiirust, mida mobiilset netiteenust pakkuvad firmad rakendavad mahulimiidi ületamisel. Teadusasutused saavad praegu kasutada 78 000 korda kiiremat, viiegigabitist andmesidet.

Need, kes taipasid aga juba 20 aastat tagasi, kuidas internet võib suhtlemist hõlbustada ja asjaajamist kiirendada, olid toona selges vähemuses, mäletab 1992. aastal Eesti Biokeskuse insenerina töötanud Enok Sein, Tartu netiühenduse üks loojaid.

Tundidest said sekundid

«Selgitasin toona ühele professorile: internet laseb saata kolm-neli lehekülge teksti sekundis,» meenutas Sein. «Mees mõtles pikalt ja vastas: «Nii suurt andmehulka ei jõua mitte keegi läbi lugeda!»»

Eesti internetipioneerid, nagu mujalgi maailmas, olid teadusasutused: Eesti Biokeskus Tartus ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (KBFI) Tallinnas.

Erilist elevust, ammugi eufooriat Enok Sein tollest epohhi loova põhjaga IT-uuendusest ei mäleta.

«See oli meile lihtsalt igapäevaseks tööks vajalik vahend, kuid selle käimapanek oli tehniliselt väga huvitav,» rääkis Sein. «Mäletate aega, kui paberkirjad läksid Eestist välismaale kaks kuud, sest käisid läbi Moskva? Modemite ja elektronposti tulles hakkasid kirjad liikuma tunni-kahega, interneti kaudu aga vaid ühe-kahe sekundiga.»

Seina sõnutsi anti aga 1992. aastal isegi haridusministeeriumist esialgu mõista: las poisid mängivad oma mänguasjadega.

«Ega peale meie ja Tallinna laboripoiste (KBFI – toim) Eestis keegi teine ei uskunud, et see on vajalik. Mitmed üsna tähtsad isikud arvasid, et niisugust asja pole nüüd küll vaja,» tõdes Sein. «Ülikoolis oli aga hulk õppejõude eesotsas Anne Villemsiga, kellele oli kohe selge, et see on väga vajalik.»

Alguses tekkis tõrge

Anne Villems rääkis, et kui ta läks 1994. aastal haridusministeeriumisse selgitama, et kooliõpetajaile tuleks hakata õpetama telekommunikatsiooni, sai ta vastuse: «Mis asi? Telekommunikatsioon? See ei tule Eesti kooli mitte kunagi.»

Tartu netiühendus plaaniti käivitada Tallinnaga samal ajal, juba märtsis, aga millegipärast ei hakanud Tartu ühendus kohe tööle.

Swedish Space Corporationi tehnikud, kellelt pärines peamine oskusteave, pidid tulema aprillis Tartusse teist korda. «Swedish Space Corporationil oli oma sidesatelliit, meile rentisid nad vidinad ja seadmed ning küsisid selle eest raha,» täpsustas Enok Sein.

Interneti Eestisse toomist rahastasid Avatud Eesti Fond ja Rootsi Instituut Stockholmis, toetas Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Ühenduskanalit pakkus Rootsi Kosmoseagentuur.